Kes Hooligan Hamleti lehel silma peal on hoidnud, pole kindlasti märkamata jätnud nii vinget noort naist nagu Sandra Raju. Äsja meie poolt Best Influencer Awardiga pärjatud rajult sportlik Sandra on Baltikumi esimene ja ainus Nike Master Trainer, kes levitab edukalt trennipisikut nii Eesti naiste kui ka meeste seas ja ma ei tee nalja, kui ütlen, et tema trennides on inimesed pea pildi taskusse visanud – Sandra trennid pole nõrkadele! Ise ärgitab Sandra aga oma treeningutes kuulama oma keha ja mitte liigselt üle pingutama – oluline ikka, et peale treeningut säiliks hea enesetunne ja soov tagasi tulla. Aga mitte sellest ei räägi tänane intervjuu, vaid vaatame natukene kaugemale. Uurime, millist muusikat Sandra kuulab, millest inspiratsiooni ammutab ja milline body image on selle tegija naise jaoks in.
Kes on Sandra Raju?
Ma tegelikult ise ka ei tea, misasi ma siis täpsemalt olen – daam ma ei ole, poolsuvaline kekats ka vist mitte. Ma arvan, et ma olen kergelt vaba hing, seikleja ja väikestviisi rebel. Nautleja. Elu siis, high on positive emotions. Ma olen kasvuperioodis pooltäiskasvanu, kellele meeldivad suvalised kontekstist välja rebitud asjad ja olukorrad, kuid samas meeldib mulle, kui mul kodus on kõik ilusti kastidesse ja karbikestesse pakitud. Tupperware, mmm… Salapoeet olen ka, aga ma kirjutan enamasti oma kehaga ning püüan läbi oma liikumise inimesi inspireerida.
Paljude teiste ideede seas tahan ma elada mõtte järgi, et kahetseda tuleb neid asju, mida sa teinud ei ole, mitte neid, mida sa oled teinud. Elul on imetabane võime minna täpselt nii nagu vaja ja õige on seda teed usaldada, küll aga on nii, et ma ei usu saatusesse – kõik pole ette kirjutatud, vaid peab ikka väga palju vaeva nägema, et ühel hetkel pusletükid kokku langeksid. Küll aga polegi kunagi liiga hilja oma elus kannapööret teha ja elu muuta, kui sa rahul pole.
Serena Williams on öeldnud, et “I don’t have time to be negative” ja mul on samamoodi. Elu on liiga lühike, et olle kurb asjade pärast, mida sa tegelikult muuta ei saa ehk siis ära ole kurb ja raja oma elu nende arvelt, mida sa muuta saad. Olen kord juba väikestviisi Ema Theresa…aga vabal ajal viskan keset kossuplatsi jalga, vehin sahistajatega ja kihutan mööda ilma ringi. Lühikeses kleidis ja ketsides. Close enough.
Kuidas kirjeldaksid oma stiili väljaspool spordisaali?
Olen oma stiili poolest suhteliselt casual ja kannan ketse nii palju kui võimalik, mis aga ei tähenda, et ma killer-kontsadega hakkama ei saa. Või noh, nii ma vähemalt ise arvan. Tantsijana pead sa suutma teha maagiat nii tossudes, sussides, paljajalu kui ka 10 cm kõrgustes kontsades ning mu klubitantsimise ajad on mulle nii mõndagi õpetanud. Peamiselt muidugi seda, kuidas sooritada kontsadel 2-kordseid pöördeid ning kuidas 30-sekundiga riideid vahetada. Mehed – soovitan soojalt võtta endale naine, kes on tegelenud tantsimisega. Peale hea kehahoiaku on neid ka imetabane võime 15 minuti jooksul end näiteks lõpuballiks valmis saada – pesu, meik, jooksed kuivaks, riided selga, meigi, uue kleidi valik, kingad ei sobi, kotivahetus, meigikohendus, pilk peeglisse, selfie ja voilá – valmis!
Naljakas on muidugi tavalisel päeval linnas ringi liikudes näha tuttavate või klientide reaktsiooni, kui ma kuhugi kleidi ja kingadega lähen. Siis on peamine küsimus, et “kas ma lähen kuhugi peole” ja, kui vastuseks on “ei, ma niisama ka kannan vahetevahel kleite ja kontsakingi”, siis on imestus suur. Tihti juhtub see, et mind ei tunta tänaval ära, kui ma veidike ‘paremini’ riietatuna vastu tulen ja see teeb alati meele ärevaks. Kui aus olla, siis mulle nii täitsa meeldib – tähendab, et suudan siiamaani inimesi üllatada ja ei muutu ideaalselt igavaks. Jah, ideaalne on igav – don’t become one!
Kui me aga brändidest räägime, siis minu jäägitu armastus kuulub Nikele – no pole midagi teha, sest see bränd on röövinud minu südame ja hinge ja jalad ja käed ja kõik muu tõmbab ka sinnapoole. Kuna Nike kahjuks veel “viisakaid” riideid ei tee, siis tänu sellele ostan suure osa oma garderoobist, nii palju kui võimalik, välismaalt. Väga meeldivad Eesti oma disainerid, aga neid meeldib mulle rohkem vaadata – ostma pole veel hakanud.
Räägime ketsidest. Kui palju sul neid on ja millised silma jäävad?
Mu vanaema käis mul ükspäev külas ja küsis, et kas ma tõesti kannan neid kõiki. Hakkasin mõtlema ja tõesti – kannan küll! Kui mõned inimesed koguvad kommipabereid või kallist kunsti, siis mina kogun ketse ja tosse.
Mu vanaema käis mul ükspäev külas ja küsis, et kas ma tõesti kannan kõiki oma tosse. Jah, kannan küll!
Unistuste ketse pole ma veel enda jaoks välja mõelnud, ma püüan mixida ja matchida erinevaid stiile nii palju kui võimalik ning murda seda müüti, et klassikaliselt seksikas on kanda musta kleiti musta klassikalise kingaga. Et see pidi ideaalne olema. Kuulge – ideaalne on IGAV! Olge nüüd natuke rebel’id ja tirige end mugavustsoonist välja. Pane kleit selga ja tossud jalga ja mis siis, kui su ema sind veits imelikult vaatab ja mokaotsast poetab, et “kas ma sellise tütre siis kasvatasingi”.
Kaunis keha on…
See on minu jaoks hell teema, sest maadlesin pikalt söömishäirete käes ning seda endale teadmata. See oli paar aastat tagasi kui mu hea sõbranna Ramona mulle teada andis, et Sann – sul on probleem ja sa pead sellega tegelema. Olen talle siiani selle eest väga tänulik, et tal oli julgust seda mulle nõnda mainida. Šokk oli suur ja tee enesearmastuseni on siiamaani veel pooleli olev protsess, aga ma tunnen, kuidas ma olen muutunud tugevamaks ja teadlikumaks oma keha suhtes.
See oli hirmus aeg, aga jällegi, kui seda poleks olnud, siis ma poleks hetkel see, kes ma olen praegu – tugev, enesekindel ja areneda sooviv naine, kes tunneb, et tal on endast palju anda. Minu jaoks on ilus naine see, kes on endaga oma kehas rahul ja üldiselt peaksidki naised laskma end jumaldada.
Eating well is a form of self-respect. Olen alati olnud natuke ‘jämedama jalaga’ kuid esimest korda tõesti pikkade aastate jooksul olen ma hakanud end armastama sellisena nagu ma olen. No mis siis, et mul on venitusarmid reitel – kas see teeb minust halvema inimese? Ei, see teeb minust faking tiigri – need on tiigri triibud, mis näitavad, et ma olen ilgest kräpist läbi käinud ja ikka veel suudan normaalselt eksisteerida. Kui keegi tuleb mulle ütlema, et “Sandra, sa peaksid veits alla võtma” siis nüüd ma isegi ei näita neile enam vaikselt oma peas seda keskmist sõrme vaid olen vabalt võimeline seda ka päriselt on spot tegema.
Sinu suhe muusikaga?
Minul ja muusikal on oma afäär – meil on taoline armu- ja ajalugu, millest räägivad paljud lembelood. Vist võin öelda, et mul on püsisuhe hiphopi ja musta muusikaga üldiselt. Oleme õnnelikus abielus juba keskkoolist saati, ta oli mu esimene tõeline kiindumus ja ma armastan ning austan teda siiamaani. Väärtustan seda, et ta on suutnud jääda endaks aga ka aja jooksul väga palju arenenud. Ta oskab mulle igapäevaselt näidata endas selliseid külgi, mida ma siiamaani veel avastada suutnud pole ja leian nüansse, mis mind ikka veel paeluvad. Ta on imeline, isegi koos kõigi oma vigade ja ebaperfektsustega, sest tegelikult panevad need mind häid külgi veel rohkem väärtustama.
Samas vaatan ma väga tihti ka alternatiivse rocki, indie ja veel mõne rahulikuma isendi poole. Vahest tunnen, et on vaja mingit vaheldust – mingit raputust, mis ütleks, et see, mis sul hetkel käes on, on õige.
Minuarust üks parimaid laule minu ja muusika suhte illustreerimiseks on Common – Come Close.
Minuarust üks parimaid laule minu ja muusika suhte illustreerimiseks on Common – Come Close. See lugu, meloodia, Commoni aus armastus oma stiili vastu, Mary J malbelt paitav hääl ja see video – kõik on ideaalselt paigas.
Mida tundsid, kui kuulsid, et sinust on saanud Hooligan Hamleti Best Influencer?
Hooliganist sain teada vist veits vähem kui aastake tagasi aga tihedamalt hakkasin teiega koostööd tegema paari kuu eest ja minu respekt kogu tiimile – hooliganistid on täpselt need, keda soovin enda ümber näha! Piisavalt hullud ja segased, et võtta kätte ja teha midagi täie südame ja pühendumusega. Oi, kuidas mulle sellised inimesed meeldivad, sest ma tean kui raske on alustada midagi nullist nii, et sul pole otseselt backup’i taga – ainus asi mind sind edasi drive’ib on kirg. Lisaks sellele oskate ka nalja teha ja nalja mõista, mis on minu jaoks meeletult oluline. See, et ma Best Influencer auhinna sain oli minu jaoks kerge šokk ja samas ka mega vinge üllatus, sest see on see, mis mina olen alati püüdnud olla – inspiratsioon ja motivatsioon neile, kes tunnevad, et nad seda vajavad. Mis saab olla parem kui see, et sinu tegemisi väärtustatakse ja hinnatakse. Ka Superman läheb õhtuti koju, viskab oma keebi diivanile ja mõtleb, et huvitav, kas keegi teda ka päästma tuleb. Sellised tunnustused on minu jaoks nii olulised ja hindan neid kõrgelt. Minu supervõime on entusiasm ning see kasvab pidevalt – kniks ja kraaps!
Fotod: Andrei Ozdoba
Autor: Keilit Aedma
Keilit Instagramis
www.keilitaedma.com