Mäletan, kui aastaid tagasi avastasin netiavarustest eriti vinged moefotod ja veel suurem oli minu üllatus, kui nende autoriks osutus noor Eesti tüdruk. See sama tüdruk sattus sel samal aastal minu juurde peole ja meist said väga head sõbrannad. Los Angeleses ja New Yorgis praktikat teinud Anrike resideerub hetkel Berliinis ja selleks, et selline andekus ikka võimalikult paljude silmadeni jõuaks, võtsin ta nüüd ette ja tutvustan ka Hooligan Hamleti sõpradele, kellega on tegemist ja kuidas Anrike üldse fotograafiani jõudis (ma olen näinud esimesi pilte, need on praegustest ikka väga palju erinevad).
Kes on Anrike Piel?
Tahaksin kirjeldada oma portree pilti, kus olin umbes 7aastane, roheline sametist “kostüüm” seljas ja potisoeng peas ning kergelt häbelik naeratus ees. Endiselt tunnen, et olen tegelikult see sama väike tüdruk, kellel on nüüdseks kogunenud lihtsalt palju sõpru ja kuhjaga julgust. Kuidas see häbelik tüdruk niiviisi üksi mööda maailma rändama hakkas ja pildistama õppis? Kogemata, nii lihtsalt juhtus.
Millest sai alguse sinu huvi fotograafia vastu?
Mitte minul ei tekkinud huvi fotograafia vastu, vaid hoopis vastupidi – fotol tekkis huvi minu vastu. See tundub justkui midagi jumalikku, sest mul polnud alguses õrna aimugi, mida ma teen. See sügavam suhe sai alguse, kui olin umbes 11aastane ja n-ö tutvumisportaal rate.ee oli populaarne koht. Seal oli üks tüdruk kasutajanimega serendipity, kes tegi endast eriti lahedaid pilte ning temast saigi minu esimene inspiratsiooniallikas. Sellest ajast saati olen tegelenud pildistamisega ega tunne end kuskil mujal niivõrd iseendana kui selles elemendis.
Mitte minul ei tekkinud huvi fotograafia vastu, vaid hoopis vastupidi – fotol tekkis huvi minu vastu.
Kuidas arendad oma fotograafiaoskust?
Olen õppinud läbi assisteerimiste ja praktikate. Välja tooks aja, mil assisteerisin Itaalia päritolu fotograafi Jacopo Manfreni käe all Los Angeleses. Just tema võttis mu enda tiiva alla ja õpetas selgeks pooled asjad, mida ma täna tean. Samuti ei saa mainimata jätta aega New York City’s Alexi Lubomirski juures ja Milk Studios. Ma olin samas majas ja ruumis fotograafidega, keda olen kogu elu imetlenud. Näiteks modellid, kes on olnud selliste ajakirjade nagu Vogue kaanel või ka Yeezuzega olen samas liftis sõitnud.
Räägin seda just seetõttu, et olen pärit maakohast ning poleks osanud kunagi unistadagi, et nende inimeste lähedal üldse olla saan. Nüüd aga tean, et piirid peaaegu et puuduvad – kõik on võimalik!
Mis võiks olla sinu edu võti?
Mida nimetatakse eduks? Mulle on öeldud, et ma ei tunnista müüre ega suletud uksi, aga ise usun hoopis, et kui inimene saavutab midagi, millest ta on kaua aega unistanud, järgnevad sellele kohe tegelikult uued eesmärgid. Võimalik, et sellele küsimusele oskan paremini vastata umbes viie aasta pärast.
Sinu kõige vingemad fotograafiaelamused…
…on kõiksugu meeskonnatööd. Mul on vedanud, et olen saanud koostööd teha andekate ja huvitavate inimestega. Ma võiksin rääkida sadadest pildistamistest, aga üks ägedamaid lugusid seoses mu karjääriga on see, kuidas kolisin New Yorki lihtsalt seetõttu, et ma võib-olla saan minna Alexi Lubomirski juurde praktikale ja ka see, kuidas saatsin kuu aega Milk Studiosse e-maile ja helistasin järjepidevalt, et nad tuhandete inimeste seast just minu välja valiksid. Mõni nimetab seda hullumeelsuseks ja tüütuks, mõne jaoks on see järjekindlus ja soov jõuda unistustele lähemale.
Millised on sinu töö raskused ja rõõmud?
Võin ette loetleda, kuidas see tehniliselt algab ideest ja kliendist lõpptulemuseni, aga see ei ole hetkel oluline. Kokkuvõttes naudin kogu protsessi selle raskuste ja rõõmudega. Kindlasti tuleb ette aegu, mil ma ei ole endas kindel, kritiseerin oma töid ja jonnin, sest asjad lihtsalt ei lähe nii nagu lootsin. Aga mulle meeldib näha end arenemas. Teised võivad näha mu piltidel mis iganes story’sid ilusate tšikkide, ägedate riiete ja meigiga, aga mina näen neil iseennast. Mu tööd peegeldavad minu sisemaailma ning seda näha ja mõista, on päris võimas.
Millist tagasisidet oled saanud?
Kui assisteerisin Jacopot, võttis ta mu portfolio lahti ja enamuste tööde kohta ütles ta oma itaalia aktsendiga: I hate. Peale paari kuud tema käe all õppimist oli areng ilmselge ja sain kommentaariks hoopis: I love. Tänaseks peab ta mind enda lemmikuks fotograafiks.
Mida arvad moefotograafiast Eestis?
Eestis on palju andekaid fotograafe, aga kahjuks puudub meil industry ja võimalused jäävad väikeseks. Aga eks moefotograafia koht ongi suurlinnades.
Tõeliselt inspireerivad…
Steven Klein, Tim Walker, Kristian Schuller, Miles Aldridge ja paljud teised. Nende tööd on alati sürrealistlikud, out of this world. Nad jutustavad fantaasiarohkeid lugusid läbi oma tööde ja justkui maalivad (loe: pildistavad) uue maailma.
Millised on sinu lähiaja plaanid?
Mida kindlalt praegu öelda saan, on see, et ma kavatsen keeta endale kohe kaks muna. Eks siis näeb, mis saama hakkab. Hetkel ma lihtsalt ei tea, kus võin olla homme-ülehomme. Isegi mu sõbrad kardavad osta lennupileteid mulle külla tulekuks kaks nädalat ette, sest iial ei tea, kas ma üldse seal riigis siis enam olen.
Projekte on palju käsil, aga veel ei tahaks neist rääkima hakata. Oodata võib aga augustis avalikkuse ette tulevat Bastioni kampaaniat, mis on olnud seni üks mu suuremaid väljakutseid. Olen selle üle tõeliselt uhke!
Autor: Keilit Aedma
Keilit Instagramis
www.keilitaedma.com