Epp on üks eriti vinge Eesti naine, kes kasvas üles Kelmiküla puust majade vahel ja peidetud underground lokaalides noore DJ Critikali muusika järgi tantsides. Just Pelgulinnas üles kasvamine ja nooruspõlv on kasvatanud Epust selle, kes ta tänasel päeval on: tugev ja ambitsioonikas naine.
Oma sõnade järgi on Epp kogu aeg rahutu, veidikene eklektiline ja muutliku meelega, samas väga ambitsioonikas ja positiivne. “See Kelmiküla noorus oli mul üsna keeruline aeg, sest ma käisin kunsti kallakuga koolis ja kõik olid tohutud isiksused koos ja iga päev käis korralik olelusvõitlus, enese kehtestamine ja samal ajal enda ja oma stiili leidmine,” meenutab naine. “Kõik püüdsid olla võimalikult cool’id ja see oli hullult oluline. Palju olulisem kui praegu.”
Kelmiküla nooruspõlv
“Mina olin see, kes tegi hästi palju trenni,” meenutab Epp. “Käisin iga päev Palestras tantsutrennis – peale kooli põrutasin otse Kadriorgu ja tantsisin kolm tundi jutti – ja seetõttu mul lollusteks väga palju aega ei jäänud. Aga keskkooli lõpus tantsu vähemaks ja siis sai omajagu käidud Pelgu keldrites toimuvatel räpipidudel ja siis sai ikka küll vanemate hirmuks oma välimusega eksperimenteeritud – vanaema rebenenud kasukast siniste juusteni välja. Puldis oli noor DJ Critikal ja maja möllas täiega. Otsiti ennast ja oma stiili. Praegu mõtlen, et ei viitsiks iialgi kuskil külmades ja suitsustes ruumides viibida, aga siis oli ju oma gäng ja põnevad ajad.” Lauludest meenuvad Epule Ol’ Dirty Bastardi “Shimmy Shimmy Ya”, Cypress Hilli “Insane In The Brain” ja Wu-Tang Clani 90ndate looming.
Elu Kelmikülas muutis mind ambitsioonikaks.
“Ma olen peaaegu ainus oma klassist, kes ei läinud kunsti edasi õppima,” räägib naine. “Mind tõmbas rohkem sõnakunsti poole ja proovisin igasuguseid muid asju alates üritusturundusest kuni õpetaja ametini välja ning mingi hetk jõudsingi ajakirjaniku töö peale. Elu Kelmikülas aga muutis mind ambitsioonikaks ja loovaks. Samuti jään ma alati pisut kiiksuga boheemlaseks ja minust ei saaks iial stiilipuhast glamuuritüdrukut. Seda Kelmiküla mõju olen hakanud alles hiljem tajuma ja hindama.”
Mis sai tantsimisest?
“Ma ei saaks vist mitte kunagi tegelikult tantsimist lõpetada,” tunnistab Epp. “Palestra asi sai minu jaoks läbi 12.klassi lõpu eel kui otsustasin keskenduda eksamitele ja lõpetamisele. Tegin tantsimisega lõpparve.” Aga siis hakkas Epp ülikooli ajal ühes Tartu lähedal asuvas koolis õpetajana tööle, seal puudus tüdrukutel tantsuring ja naisel ei jäänud muud üle, kui võtta asi kätte ja hakata asjaga uuesti tegelema. Hiljem moodustas ta käsipallimeeskonnale tantsutüdrukute rühma “Chocolate Girls” ja tantsis koos oma õpilastega mitu aastat spordivõistlustel. “Mulle meeldib luua ja usun, et inimene saab kõigega hakkama – sky is the limit ja veel kõrgem. Mul on elus väga palju õnnestunud just tänu sellele, et olen uskunud, et saan hakkama ja teate, tegelikult ongi kõik võimalik. Võin praegu panna käe südamele ja öelda, et kõik, mida ma olen siiani tahtnud saavutada, olen ma ka saavutanud. Aga unistusi tekib jooksu pealt kogu aeg juurde. Ja tulebki unistada ning võtta oma elus peategelase roll. Seetõttu ei suutnud ma ka tantsides käia kunagi kellegi teise trennis – teen kava ja panen teised selle järgi tantsima.”
Pelgulinna kutid
Nii muuseas meenub Epule keset intervjuud, kuidas just üks Pelgulinna kutt mängis aastaid tagasi naise elus olulist rolli. “Ma oleks võib-olla isegi jäänud Lõuna-Eestisse peale ülikooli pidama, aga siis tuli üks Pelgulinna kutt, kes totaalselt rokkis mu maailma korraks segi. Ta tõmbas mind Tallinnasse tagasi ja tegelikult see oligi õige samm.” Naine tõdeb, et Pelgulinna kuttidel on mingi eriline attitude. “Selline filmikas – veidikene ülbe ja enesekindel, alfaisase teema natuke, mis naistele täiega peale läheb ja neid jalust rabab. Mingi tüüp, kes on piisavalt kreisi ja tuleb ütleb sulle otse näkku, et tahab sind…”
Tuli üks Pelgulinna kutt, kes totaalselt rokkis mu maailma korraks segi.
Mis praegu toimub?
Pool aastat tagasi naases Epp n-ö sarisünnituspuhkuselt olles nüüd kahe lapse ema. “Kui ma viis aastat tagasi dekreeti jäin, olin ainult Naistelehe ajakirjanik – kirjutasin klatši ja kõmu, ajasin kuulsaid ja kummalisi taga -, aga peale seda, kui ma tööellu naasesin, tundsin, et see pole enam minu teema,” räägib ta. “Mind kõnetavad nüüd rohkem praktilised, elulised ja sotsiaalse missioonitundega teemad ja lood, mis inimestele tõeliselt korda lähevad.” Paar kuud tagasi tegi saatus sellise pöörde, et Epust sai Nipiraamatu peatoimetaja. “Nüüd ongi Nipiraamatust saanud mu kolmas beebi.” Lisaks õpib ta hetkel ka laste võimlemistreeneriks ning plaanib lähiajal taas treenerina tööle asuda. “Tahaks kunagi oma tantsukooli avada, aga eks näis..”
Millesse sa usud?
“What goes around comes around ehk totaalselt karmasse. Sellesse, et kui sa oled ise positiivne, siis head asjad juhtuvadki. Kui mitte täna siis homme. Lisaks usun, et tuleb olla kannatlik ja teha ropult tööd. Andekas peab ka olema… ja siis asjad juhtuvad. Loeb suhtumine ja tuleb kuulata oma sisetunnet.”
Tugeva naise saladus
“Ma arvan, et mul on väga tugev taustasüsteem – hästi tore lapsepõlv,” räägib Epp. “Oli küll see Pelgulinna aeg veidi problemaatiline, aga samas see just tegigi tugevaks.” Lisaks usub ta, et iga tugeva naise kõrval peab olema stabiilne ja tugev mees. “Mina olen tuul, hästi lendlev, mul on palju ideid, power’it – liiga ülevoolavalt vahel isegi -, aga mees on mu kalju. Mingites asjades saangi olla totaalselt naine ega pea kõige pärast muretsema – mul on võimalus olla ka nõrk ja see annab mulle lisaressurssi olla teistes valdkondades tugev. Imetlen naisi, kes peavad igapäevaelus võtma mingil põhjusel enda kanda ka meherolli – nemad on tõeliselt tugevad naised.”
Epp soovitab
“Olen täheldanud, et väga paljud inimesed raiskavad aastaid oma elust ära, tehes midagi, mis neid ei sütita. Ei julgeta lahti lasta stabiilsest palgatööst ja nii istudki kontoris ja oled õnnetu. Loomulikult maksud vajavad maksmist, aga tegelikult leian, et oma unistuste täitmisega on võimalik ka raha teenida nii, et saad oma maksud ära makstud ja lapsed toidetud. Tuleb lihtsalt hästi läbi mõelda asjad. Töö tuleb võtta nagu hobi, mitte olla raamides kinni.”
Piltide autor: Laura Strandberg
Stilistika: Marta Püssa
Riided: Sportland, stilisti erakogu
Loo autor: Keilit Aedma
Keilit Instagramis
www.keilitaedma.com