Pühapäeval 26. juulil leidis aset üks ütlemata epic ülemaailmne aktsioon, mille käigus sõitsid tuhanded naised jalgratastel 100 km. Eesti lippu hoidsid selle aktsiooni vältel kõrgel 13 naist, 1 mees ning 1 koer, sõites koos läbi vihma, päikese ja korraliku külgtuule.
Mina olin üks neist 13 naisest, kes istus pühapäeva varahommikul ratta selga, et sõita läbi marsruut Tallinnast Kaberneeme ja tagasi – kokku 105 km! Füüsiline eksperiment at it’s best, sest erinevalt teistest kaassõitjatest puudus mul täielikult eelnev pikamaa sõidu kogemus ning istusin esimest korda ka sportratta sadulas. Siinkohal suur aitäh Kaspar Kannelmäele, kelle ilusa Gazellega oli mul võimalik seda kõike teostada ning Tõnis Savile ja Jooksu tiimile ratta üles-pimpimise ja kordategemise eest.
Hommik algas 8:30 Telliskivi Loomelinnakus asuvas rattastuudios Jooks, kus oli sõitjate auks püsti pandud pop-up köök, et pakkuda putru ja kohvi ning varustada meid Science in Sport‘i poolt sponsoreeritud jookide, batoonide ja geelidega. Veits mõnusat olemist, juhtnööre, motivatsiooni ja let’s go!
Hoolimata sellest, et vihma sadas oli algus mega mõnus. Entusiasm ja vaikselt sisse kickiv adrenaliin. Otsustasin ennast koheselt muusikaga motiveerida ning alates Telliskivi tänavast mängis kõrvaklappides muusika. Tagant järgi mõeldes oleksin ilma Hudson Mohawke viimase “Lantern” albumita ilmselt otsad andnud. Blastisin ca 2/3 sõidust tema “Scud Books’i”. Üsna epic ja energiat andev träkk.
Kõik oli super… kuni esimeste mäkketõusudeni.
Esimesed 30-40 km möödusid mõnusalt. Sadu jäi järgi, päike tuli välja ja ilm läks soojaks. Kõik oli super! Kuni esimeste mäkketõusudeni… Oh, boy! Iga tõusuga sai üha selgemaks, et muidu linnarattal ringi kruisimisest ning niisama jalgsi liikumisest jääb treenituse osas väheks. Don’t get me wrong, minu üsna tavaline kõndimismarsruut New Yorgis oli ca 60 blokki päevas. Koolikaaslased ja sõbrad pidasid mind hulluks. Oli hetki, kus ma otsustasin, et linn paelub mind isegi nii väga, et kõndisin maha 120 blokki. Aga need mäkketõusud…. Kui muidu üritasin sõita grupi keskel, et püsida tuules ja motivatsiooni hoida, siis tõusudega vajusin alati viimaseks. Järgmisel hetkel sai jõuvarud kokku võetud ja edasi rühitud!
Nagu alguses juba mainisin, siis lisaks 13 naisele oli pundis ka üks mees ning koer. Koer nimelt tsillis rahulikult terve sõidu aja seljakotis. No fuss, no muss. Omanik kinnitas sealjuures korduvalt, et loom on sellega juba harjunud. “Kas hängib kaasas või passib kodus!”
Lisaks neljajalgsele tiimiliimele jälitasid meid sõidu vältel kaks auto, meeskond, kelle ülesanne oli puhkepausidel rattureid vee, batoonide ja geelidega varustada. Kõike loomulikult selleks, et jaks otsa ei lõppeks! Ja no loomulikult käis asja juurde lõpmatu pildistamine ning filmine. Mitmel korral sõitis üks autodest rattakolonni ees, fotograaf lahtisest pagasiruumis, et jäädvustada kõike toimuvat.
Kui nüüd päris aus olen, siis tõusude järel tekkis korduvalt tunne, et ma ei suuda. “Aitab!” “I can’t do it!” “Ma viskan selle kuradi ratta põõsasse!” Eriti raskeks läks alates 60 km. Kaberneeme kandis tõmbasid sääremarjad krampi ja olin sunnitud ülejäänud nais-/meeskonnalt pausi paluma. Hädast aitas aga välja magneesiumishot. Uuesti ratta selga. Keegi vist isegi hõikas mulle “ennast pole mõtet ära ka tappa”, mille peale porisesin mina pahaselt vastu :”Senimaani kuni surema hakkan on veel päris palju maad jäänud!” “Sõidame!”
“Ma viskan selle kuradi ratta põõsasse!”
Hambad ristis ja Hudsoni peale lootes väntasime edasi. Ja edasi. Ja edasi… Mingist distantsist alates oli pilk klaasistunud ja mõte lülitus välja. Sõit ainult eesmärgi poole. Masinlikult. “Pean jõudma Jooksu!” “Jooksu!” “Okei, linna paistab!” “Jumala pärast et neid mäkketõuse rohkem ei oleks!” “Pean jõudma Jooksu!”
Esimene ots pressis tavapärase 22-24 km/h kiiruse asemel ca 30+ km/h ning tagumine grupi saba jäi lohisedes maha. Tundsin, et ei jaksa vändata. Ei jaksa kinni hoida. Käed olid uuest lenksust ja pidurite asendist katki ja villis. Kindaid polnud. Sõidad ja kirud endamisi: “Tuules oleks märksa parem sõita!!!”
Tilkusime paariste gruppidena linna. Pirita teel aga ühendus kolonn uuesti üheks tervikuks. Eesmärk paistis! Edasi… Kopli tänaval võtsin viimase jõu kokku, et mitte päris viimasena sõitu lõpetada. Telliskivi tänav. Loomelinnak. Loomelinnaku hoov. F-hoone tüütult kinni blokitud esine. Jooks! JOOKS! JOOKS!
I freaking did it! Kõikide ennustuste, eelduste, hetkeliste allaandmiste ja puuduliku treenituse kiuste. Taastumiseks kulus muidugi mitu päeva, karp magneesiumi tablette ja korralik kogus semi-tagasihoidlikku hädaldamist, aga ära tegin! Sportratas – check! 105 km – check! Epic eneseületus – check! Sport võitis – check! Eksperiment edukalt sooritatud!
Aitäh Jooks! Aitäh Bikegals United! Aitäh Rapha! Järgmine aasta kindlasti uuesti!
Piltide autor: Kristina Zoo
Loo autor: Anneliis Kits
Anneliis Instagramis
Anneliis’i blogi