Mega-plaadiarvustus: Dr.Dre “Compton”

Film “Straight Outta Compton” on kohe-kohe Eesti kinodes ja on õige aeg kuulata selle filmiga samas rütmis sündinud plaati Dr.Dre “Compton”. Me kirjutame plaadiarvustusi harva, aga kui me neid kirjutame, siis teeme seda 5-kesi. See on sajandi album, mis väärib auga kohtlemist. Sa ei pea seda albumit kuulama, selleks, et mõista selle olulisust. Panime kokku 5 erineva Hooligan Hamleti liikme arvamuse selle sajandi number 1 räpi ketta kohta.

Sa tead, kes on Dr.Dre. Ta on ametlik kuningate ehitaja. Mees tõi maailma hip-hopile Snoop Doggi, Eminemi ja Kendrick Lamari. Ma ei oska sellest nimekirjast kedagi ära võtta ega lisada. Sa tead Dr.Dre 1992. aastal ilmunud albumit “Chronic“. Kõik need klassikalised hip-hop lood, mille järgi sa klubis siiamaani puusa õõtsutad, on selle albumi pealt. Ja ohooo see “dre gangsta vile” defineerib kogu selle ajastu aja muusikat. Seitse aastat hiljem ilmus album “2001“, mis sünnitas Eestile ilmselt suurima arvu uusi räppareid, kui miski muu pärast seda. Me isegi ei hakka peatuma albumi “Detox” teemadel, sest kui mees on öelnud “see sai valmis, see ei olnud hea, see ei tule kunagi välja”, siis me austame härra soove ja jätame selle minevikku.

Nüüd, 16 aastat hiljem, on meie sõrmede vahel täiesti uus täispikk ilma igasuguse allahindluseta Dr.Dre album “Compton“. Kokku 16 lugu, kus teevad kaasa tüübid minevikust (Ice Cube, Xzibit), tüübid olevikust (Eminem, Kendrick Lamar) ja ilmselt nii mõnigi vend tulevikust. Hooligan Hamlet kuulas selle albumi läbi.

Illustratsioon: The New Yorker/KRISTIAN HAMMERSTAD

Metsakutsu

See on vittus kõva album. Kõik. Punkt. See on eepiline! See on see suur pilt, mida mina räppmuusikasse otsima tulin. Mind ei ole kunagi paelunud ühe üksiku mehe neli head rida ühes tehniliselt hästi õnnestunud salmis mingis ühes videosinglis. Mulle lähevad korda inimesed, kes oskavad teha suurt pilti. Ma austan ainult selliseid räppareid. Eranditult ainult selliseid. Dr.Dre on oma pilti maalinud 20+ aastat ja albumit “Compton” kuulates, ma järsku kuidagi mõistan kõike. Kogu horisont mu silme ees muutub selgeks, kõik klotsid kukuvad oma kohale ja suur pilt saab raami ümber. Hästi tehtud, punnitamata, aus ja julge suur pilt. Pole tuule iiligi trendidest või normidest – on ainult selle mehe käekiri. Aitäh, Dr.Dre!

Sten Kohlmann

Mulle meeldivad üllatused, eriti veel, kui need on head. Compton seda oli. Tänapäeva internetiajastul, kus peaaegu miski ei püsi saladusena, oli Dr. Dre uue plaadi põhimõtteliselt tühjast kohast, ilma suurema eelneva hoiatusena ilmumine totaalne pauk luuavarrest ja see on absoluutselt suurepärane!

Ma olen sel aastal pingutanud, et kuulata võimalikult palju uut ja huvitavat kraami, kuid juba on kindel, et Compton on üks parimatest (kui mitte isegi parim) plaat, mis mu kõrvaklappidest kostunud on. Tegu on niivõrd toimiva kogumikuga, mis on üheaegselt nostalgiline kui ka modernne. Kõik lood on üksteisest kardinaalselt erinevad ja eraldiseisvad, ent ometigi sulavad nad kokku ühtseks, toimivaks tervikuks. See on Dre täpselt sellisena, nagu sa teda mäletad, ent samal ajal on mees ja tema looming täiesti võõrad, totaalselt teistsugused ning see on niivõrd äge ja hämmastav kogu asja juures. Need biidid, need riimid, need flowd, see kõla – kõik on otsast lõpuni perfektne, läbimõeldud, toores, puusalt tulistatud… Tegu on selle aasta kõige vastandlikuma teosega ning suurepärane näide sellest, kuivõrd suurt rolli mängib ühe artisti loomingus inspiratsioon.

Kui keegi paluks mul valida kõikide plaadil olevatest lugudest oma lemmik, ütleksin, et see on võimatu, sest nad kõik on ägedad ning ma räägiksin tõtt, ent valetaksin samal ajal. Kõik muidugi oleneb tujust – kas ma tahan meenutada aegasid, mil ma tulin ühest Soome kaubamajast koju Xzibiti plaadiga, kus ta kõlas täpselt samamoodi ja samasugustel biitidel, nagu “Loose Cannons?” Või taaskordselt avastada Kendrick Lamari ja mõelda, et see mees sobib siia nagu rusikas silmaauku? Äkki hoopiski tõdeda, et Eminem on ja jääb alati üheks mu lemmikartistiks läbi aegade just nende oskuste tõttu, mida ta ka “Medicine Manis” kasutab?

Või äkki tahan ma kogeda midagi siirast, midagi isiklikku? Sest seda Dre ainuke soololugu “Talking to my Diary” on. Südamelt ära. Täiuslik punkt ta plaadile. Lõppvaatus. Viimane kummardus.

Asko Astmäe

Albumi ilmumine kattub Straight Outta Compton filmi ilmumisega ja kuigi võiks arvata – kuna ilmselt on see Dre viimane sooloalbum –, et tegu on sellise staadionil-võiduringi-tegemine stiilis üritusega, on „Compton“ suuresti siiski kahe jalaga kaasajas, mis annab asjadele hea, värske käigu.

Üks inspiratsiooniallikas on kindlasti seltskond, kellega koostöös plaat valmis. Iga Dre album on külalisrohke ja sealhulgas vähemalt ühe „co-stariga“: „The Chronic“ oli noore Snoop Dogg’i tähetund; „2001“ külalistemerest kostsid enim välja Eminemi, Snoopi ja vahest Xzibiti hääled. Sel korral annavad tähtsa panuse muuhulgas Kendrick Lamar, Anderson .Paak ja produtsendipuldi taga DJ Dahi, mees, kes viimasel ajal mitmetel tähtsatel plaatidel väikestviisi, kuid siiski arvestatavalt, oma maagiat timminud on.

Uus hingamine on motiveerinud ka raudvara – kõik Eminemist kuni Ice Cube’ini teevad oma etteasted kvaliteetselt ja hingega. Kirsiks tordil on „One Shot One Kill“ üks agressiivsemaid Snoop Doggi värsse üldse… või vähemalt „Pump Pump“ aegadest!

Dre’le omaselt on saund kvaliteetne ja muusika kulgeb ka eksperimentaalsematel, komplekssematel hetkedel – nagu „Genocide“ ja „Deep Water“ – elegantselt nagu Corvette Monte Carlo kurvidel. Mõistagi on plaadis ka nostalgiat – mõned värsid on kui memuaarid ja mõned kohad kannavad endas „2001“ ja funk’i pärandit, kuid see on vaid vundament, millele ehitet’ majas seguneb uus vanaga.

Anton Hmelnitski