Mikko Leo Selg on üks tore sell. Ta on kõigest 15, aga ta teab, mida ta tulevikus teha tahab. See on tegelikult väga imetlusväärne, et üks niivõrd noor inimene on omale väga ägedad sihid seadnud. Hetkel tutvustab Mikko end fotograafina. Inspiratsiooni saab ta kuulsatelt 13th Witness’lt ja Van Styles’lt.
Kes on Mikko Leo Selg?
Olen 15-aastane gümnasist, kellel on terav pilk ja palju ideid. Minus leidub ka rohkelt energiat, et neid teostada.
Millal võtsid esimest korda fotoaparaadi kätte?
See oli 2006. aasta talvel, kui kellegi odavast plastikust ühekordne kaamera minu kätte jõudis. 2008. aastal sain oma filmikaamera. Peale oma isikliku kaamera saamist, hakkasin regulaarselt pildistama.
Mis on sinu stiilis erilist su enda silmis? Kuidas nimetad enda fotosuunda?
Minu piltidel on põhirõhk valgusel või selle puudumisel, valgusküllased alad vahelduvad sügavate faded aladega. Kõige olulisem valguse ja varju kõrval on värvide mahedus ja loomulikkus. Minu fotosuund on inspireeritud urban exploration‘st, hip-hopist ja hetkedest, mis panevad käe värisema. Hooligan Hamletile sarnane teema.
Kuidas kirjeldad oma fotograafi kulgu läbi aastate?
8-aastasena polnud mul absoluutselt aimu, mida ma teen, kuid 2008. aastal võitsin fotokonkursil Looduse Aasta Foto laste arvestuses kategoorias “Inimene ja Loodus” I koha.
Auhinnaks saadud kinkekaardi eest (ja ema rahakoti toel) ostsin endale Olympuse kompaktkaamera, millega pildistasin selle suveni. See andiski peamise tõuke, et pildistamisega pidevalt tegelema hakata. Kui olin 12, hakkasin lõpuks enda fotodest ka kaugemale vaatama ja leidsin, et tegelikult mu pildid on üsna igavad. Sealt algas mu oma stiili otsimine. Uurisin mitmete fotograafide töid väga põhjalikult. Tumblr ja Instagram olid just suurteks saamas, leidsin sealt endale eeskujud – 13th Witness ja Van Styles. Kolm aastat vormisin oma stiili, vahel muutus mu nägemus kardinaalselt mitu korda kuus. See oli raske aeg, olin pidevalt rahulolematu ja endas pettunud. Selle aasta alguseks jõudsin fotograafina endas enam-vähem selgusele. See on andnud enesekindlust, et hakata erinevates projektides osalema. Sellel suvel avanes mul võimalus pildistada American Beauty Car Show’d ja OnWheels Kuldrula 2015. Harukordse võimalusena lubati mind pildistama ka Tallinna Lennujaama territooriumile.
Kuidas on sinu töö aastatega muutunud? Oskad sa erinevusi tuua?
Kindlasti olen ma enesekindlam. Teen pilte endale ja nii nagu mulle meeldib, uskudes, et mu pildid avaldavad muljet ka teistele. Esmakordsel vaatamisel ei pruugi vaataja jaoks olla mu piltidel detailid paigas või tundub perspektiiv vale. Varem ei julgenud ma selliseid pilte teha. Kuid üks hetk ma mõistsin, et mind eristabki teistest see, mis moodi ma oma nägemust jäädvustan.
Mis on fotograafia sinu jaoks? Mida sa hindad selles kunstis?
Fotograafia on minu jaoks võimalus teha harukordseid asju, kohtuda uute inimestega ning käia kohtades, kuhu teised ei satu. Elada elu täiel rinnal. Fotograafia kui kunst võimaldab jäädvustada hetki või objekte, millest ma ei soovi lahkuda. Neid mulle omasel viisil jäädvustades saan neid endaga kaasa võtta ja teistega jagada.
Kui pead pilti tegema, siis mida sa kohe kindlasti silmas pead?
Minu jaoks algab pilt taustast. Õiget tausta leidmata loobun tihti pildist üldse. Ilma sobiva taustata on võimatu lõpuks head pilti saada. Kui taust sobib, peab leidma detailid, mida edasi anda. Enamasti katsun pildile tekitada vale valgushulga, valgustan pilti liiga vähe või liiga palju, jättes samal ajal olulisimad detailid enam-vähem õigesse valgusesse. See juhib tähelepanu just sinna, kuhu ka minu pilk langes, kui pilti tegema hakkasin.
Mida soovid edasi anda oma töö jälgijatele?
Kõige olulisem fotograafias on leida üles sulle omane nägemus, kohad, objektid või sündmused, mis enim huvitavad ning viis, kuidas neid pildistada. Siis ei tüdine sa pildistamisest kunagi.
Sul tuleb ka näitus. Mis selle eesmärk on? Kas näitusel väljastatud kunst on omavahel põimunud või on täiesti random?
Tõepoolest, 1. novembril avatakse mu elu esimene isikunäitus Tasku Keskuses, Tartus. Edasi jõuab näitus veel Pärnusse ja Viljandisse ning loodetavasti ka Tallinnasse. Oma loomingu väljundiks plaanisin alguses fotoraamatut, kuhu oleksin kogunud veel paljude teiste noorte Eesti fotograafide pilte. Kahjuks see projekt ei edenenud ja seetõttu asusin korraldama oma näitust. Näituse eesmärk on põnevate ning kaunite hetkede jagamine. Teiseks eesmärgiks on näidata noore internetiajastu fotograafina oma fotosid traditsioonilisel viisil. Näitusele valitud fotod ei mahu ühe teema alla, sest ma soovin oma esimesel näitusel näidata end mitmekülgse fotograafina.
See näitus tähendab kindlasti ühe unistuse teoks saamist. Olen tänulik neile, kes on minusse uskunud ja mind toetanud: Minuprint, Tallinna Lennujaam, Panaviatic, Hammond OÜ, Rocca al Mare Kool ning loomulikult ka Hooligan Hamlet. Lisaks neile tahan tänada ka näituse toimumiskohti: Tasku Keskus, Hugo Treffneri Gümnaasium, PortArtur ja Amrita Cafe.
Kus näed enda tulevikku? Fotograafide seas või tahad teha midagi kolmandat?
Minust saab loodetavasti ettevõtja, kes suudab tänu pikaajalisele fotograafiaga tegelemisele pakkuda kauneid ja elegantseid tooteid või lahendusi. Aktraktiivne, vajalik ning kasutajasõbralik – need on kolm aspekti, mida tahan tulevikus üheskoos rakendada. Nagu Steve Jobs hiilgeajal.
Autor: Anton Hmelnitski – @ahmelnitski