Elephants From Neptune on neli andekat kodumaist kutti – Robert Linna, Markko “Linnu” Reinberg, Dr. Rain Joona ja Jon Mikiver, kes on otsustanud alustada revolutsiooni keskpärase ja igava muusika ning loomeprotsessis mittepingutamise vastu. Kutsusin nad endale külla, panime moefotograaf Anrike Pieliga nad ootamatult high fashion modellide rolli ja vaatasime järgi, mis puust need kodumaised rokivennad siis tegelikult on.
Mis revolutsiooni te korraldate?
“Kui sa lõdva randmega toodad päevast-päeva s***a. Vahel tundub veits kohatu öelda nii, aga tegelikult ilmselt meie peas on ta jah just revolutsioon sellise muusika vastu,” tunnistab Robert. “Aga kui teisest küljest läheneda, siis ta on ilmselt väga huvitav asjade kokkulangevus, see, et me neljakesi oleme siin selles hetkes ja selles elus.”
“Meid ümbritsev muusika võib meie jaoks tihti kuivaks jääda, et siis peadki ise kätte võtma ja tegutsema,” räägib ta. “Selle asemel, et vinguda, lihtsalt tee paremini. Proovi vähemalt. See ongi Elephants From Neptune. Me lihtsalt üritamegi asju teha nii nagu meie arvame, et nad võiksid olla.”
Nimetate oma stiiliks desert boogie. Selgitage, mis asi see siis õigupoolest on?
“Me ei osanud kuidagi kirjeldada, mis stiilis mussi me teeme. Ütled, et rokk, siis see enamasti tänapäeval lihtsalt tähendab seda, et on mingid trummid ja kitarrid, muusika on vali ja pole elektrooniline. Samas see on nii lai mõiste, et me lihtsalt mõtlesime midagi originaalsemat ja sobivamat. Meie soov ei ole kuuluda mingisse kindlasse kontingenti, kus me ei ole. Kõrb selle juures on metafoor just selle kohta, et me tunneme ennast muusikaliselt kuival maal ja meil on janu.”
“See boogie selle juures on lahe sõna,” tunnistab Jon. “See võib-olla on see teine pool sellest žanrist. Selleks, et see asi mõjuks, peab see elav ja liikuv olema. Enamasti meie lood on pigem energilised.”
“Esinevad ussinahast kingadega tüübid pikkade habemetega, päikeseprillid on ees ja alati on selline tunne, et päike alati loojub ja kunagi ei tõuse.”
“Visuaalselt on see, et keset kõrbe on eriti äge pidu. Ümberringi on täielik kõrb, keskel on mingi lava ja siis seal esinevad ussinahast kingadega tüübid pikkade habemetega, päikeseprillid on ees ja alati on selline tunne, et päike alati loojub ja kunagi ei tõuse. Kõik, kes tahavad, võivad seal bändis kaasa mängida. Siis ongi selline asi nagu desert boogie, keegi kunagi ei pea kuhugi ära minema.”
“Siit isegi sügavamale minnes ongi see, et muusika meie kõigi jaoks on mingi koht, kuhu sa saad argielu eest eemale minna ja seal on alati hea olla. Kui me teeme proovi või kuskil mängime, siis unustame ka kohe kõik ära, ei mõtle, oled seal ja mängid.”
Kuidas teil loomeprotsess toimub?
“Keegi toob idee, mingi lõigukese ja sellest aretame kõik koos valmis loo,” räägib Robert. “Tekkinud on ka neid momente, kui üks meist üritab mõelda enam-vähem mingi terviku valmis ja siis me koos elustame seda. Suvel me tegime paar korda Võsul n-ö bändilaagrit – istume maha ja hakkame mõtlema, Rain näiteks harjutab midagi, teised on kuskil allkorrusel ja siis on järsku niimoodi, et “ououou, jää seda mängima”, siis jookseme sinna juurde ja hakkame koos aretama. Neid momente ei tea kunagi ette. Siis kui inspiratsioon peale lendab, siis teeme koos seda asja.”
“See on nii nagu paljudel asjadega ikka, mõnikord tuleb lugu 15 minutiga ja siis teine kord teed seda kuu või rohkemgi. Loomeprotsessi algus on jah selline nagu just seletasime, aga lõpp on see, kui me kõik tunneme, et see on kõige kõvem asi, mis me kunagi teinud oleme. See otsustuse koht on hästi oluline ja kriitiline. Kui tundub, et midagi ei klapi, siis kiiret ei ole kuskile. Võib-olla tulebki aega anda.”
Meenutage oma esimest esinemist?
“See oli 2010.aastal ja olime alles mõnda aega jamminud kuni lõpuks jõudsime proovikateni ja siis me saime kõik aru, et what the f*ck, Linnu läheb Inglismaale õppima ja teda pole edasi mingi paar kuud, peaks kiiresti, enne, kui ta ära läheb, mingisuguse live’i sebima. Siis äkki jätaks kõikidele selle mulje, et siit saab asja.”
“Tegime selle live ära, mingi pooletunnine sutsakas Von Krahlis, me ei pidanud seal üldse esinema, aga Robert rääkis selle peo korraldajaga ja põhimõtteliselt surusime ennast sinna peale. Uksed avati kell üheksa, esimene bänd oli pool 10, ütlesime, et me teeme kohe kell üheksa, isegi kui kedagi ei ole, lendame peale ja teeme kiiresti oma sutsaka ära.”
“Kõige lahedam oligi see, et tegelikult oli päris normaalselt rahvast. Saal ei olnud tühi ega midagi. Enamus olid muidugi sõbrad, aga see ongi alguses nii. Peale kontserti tuli üks sõber ja kiitis ning siis ta juba ütles, et teab, et mängime kunagi mingil staadionil ja, et selle soundiga peate saama mingi suurem publiku ette. Minu jaoks oli see juba selline inspireeriv moment,” tunnistab Robert.
“Linnu läks ülikooli Inglismaale ja siis me tegimegi samasuguse järjepidevusega asju edasi. Alguses proovisime teha kolmekesi, aga saime aru, et see ei toimi. Edasi, kui oli vaja live’i anda, küsisime esinemistasuks selle summa, mille eest Linnu kontsertile lennutada ja hiljem Inglismaale tagasi.”
Kuhu on teie silmis toimunud areng?
“Ise sellest eriti aru ei saa, sest me oleme kogu aeg omavahel sõbrad olnud ja ei pane tähele. Lood muutuvad ja mõni päev tunned, et päris hästi tuleb mängimine välja ja keegi tuleb ütleb, et ülihea kontsert oli ja ülipalju olete arenenud. Pigem tagasiside järgi saab sellest aru.”
“Kui üritada kõrvalt vaadata, siis lavad on kindlasti suuremaks läinud. See suvi oli kõige rohkem kontserte, mis meil üldse mingi perioodi vältel on olnud.”
“Meenuvad kohe algusajad, kui proovi vahel oli mingi paus, passid suures toas ja vaatad telekat, lased ajul puhata, ja siis näed mingeid teatud tegelasi telekast, istud ja kommenteerid ja kunagi tundus, et nemad on n-ö “koorekiht”, mingid tüübid, kes on end kehtestanud ja lapsest saati juba meile teada-tuntud näod. Nüüd aga 4-5 aastat hiljem paned tähele, et oled kõikide nende samade inimestega kokku saanud. Sõidad bussiga Tartust tagasi, jood viskit ja a’la Ott Lepland näitab sulle videot, kuidas ta Nigeerias käis. Siis mõtled küll, et mida kuradit mees, kolm aastat tagasi ei osanud mõeldagi, et sinuga kunagi üldse tuttavaks saan.”
Mida annab bändile juurde suurte artistide nagu Red Hot Chili Peppersiga samal laval esinemine?
“Ühest küljest toob see loomulikult tähelepanu bändile, aga see on selline manager’i jutt enam-vähem. Saad kuulajaskonda suuremaks, sest inimesed tulevad nii kui nii seda teist bändi ka kuulama. Meile on aga oluline, et saab juurde enesekindlust, väljakutseid ja neid ületada. Me kõik olime enne Peppersi live’i närvis, sest see oli üsna bändi algusaegadel, seal oli täiega palju rahvast, jõhkralt suur lava (kindlalt pika puuga kõige suurem lava ja kõige rohkem inimesi, mis meil selleks hetkeks oli olnud) ja pinge on ikka suur. Sa ei lähe ju minema, lendad peale ja oled mingi täiesti teise leveli peal.”
“Saad ka oma vanadele klassikaaslastele tõestada, et bändi tegemine tasub ikka ära,”
“Oleme tegelikult ikka suht maa peale jäänud, sest üks nädalavahetus võid esineda küll lauluväljakul, aga järgmine nädalavahetus oled väikelinnas kontsertil, kus on mingi 50 inimest, väike lava ja kõik on täpselt vastupidi. Bändist bändi teebki see, kuidas sa selles olukorras käitud. Kas hakkad mossitama ja vinguma ja see käib sulle au pihta, või sind ei koti see. Meie jaoks on jumala suva, olgu kasvõi kolm inimest, aga siis kolmest üks või kaks ütlevad, et jumala kõva live oli. Pole kunagi olnud nii, et mingi esinemine saab läbi ja Robi viskab rätiku maha “f*ck mulle aitab”.”
“Peppersi asja saime ka samal nädalal teada, me ei olnud kindlalt vaimselt valmis selleks, aga kui seda olekski teadnud mingi pool aastat ette, siis see ei oleks muutnud mitte midagi, oleks ikka ära teinud. Ei saa põgeneda, olgu siis 30 tuhat inimest või kaks-kolm.”
Mida teilt edasi oodata võib?
“Tuleme tuurilt tagasi ja 10.oktoobril (see on juba täna!) anname suurema kontserdi Rock Cafes, millega omavahel oleme kokku leppinud, et teeme sellest kõige suurema peo, mis me oleme kunagi Eestis teinud.” Rõhku lubatakse panna nii valgusele, kui ka helile ja mingit allahindlust ei tehta.
“Siis aga võtame natuke hoogu maha ja suundume uue plaadi ja uue materjali poole. Uus aastanumber võikski minna uue albumi tähe alla. Sinnani lihtsalt valmistume ja praegu võtame viimast, mis võtta annab.”
Kas olete mõelnud ka mõne teise bändi või artistiga koostööd teha?
“Muidugi! Siin ei oleks ju kohatu välja pakkuda mingeid hip-hopi mõtteid, mis meil on olnud. Teha kasvõi midagi vahetut ja ägedat, anda see välja näiteks mingi EP näol. Teekski siin selle shout out’i! Proovida tahaks ja Rock Cafes ei ole ka välistatud, et kutsume meie jaoks inspireerivaid inimesi koos mängima.”
Mis te üldse arvate Eesti hip-hopist?
“Kõva on! Neid uuemaid asju ma väga ei tea, aga näiteks DVPH ja Reket,” räägib Jon.
“Nagu mujal maailmas on ka siin kaks poolust sellel. Ühed võtavad seda asja jutlustamise või poeesiana, teiselt poolt on see jällegi, halb oleks öelda eputamine, aga nagu selline trendiasi.”
“Meeldib ka see, et pole ainult A-rühm ja Genka, vaid on jumala palju noori tüüpe, kes teevad oma asja ülihästi ja on täiega andekad ja näiteks, et Gorõ Lana on nagu sellest n-ö räpi sisese integratsiooni mullist välja murdnud. Ei ole nii, et vene tüübid kuulavad vene räppi ja eesti omad eesti räppi. Seda on lahe jälgida.”
Loo autor: Keilit Aedma @keilit
Päise autor: Renee Altrov
Pildid: Anrike Piel @anrikepiel
Stilistika: Marta Püssa @martagunna
Make-up: Ellen Walge
Soeng: Olga Krõlova Pihl
Suur tänu F-hoonele, kes lubas meil pildistamiseks oma ruume kasutada, Montonile ja H&M’ile, kes riietega aitasid.