We call them #dailygoals. Meil avanes võimalus külastada Roberta Eineri 2016 kevad-sügis kollektsiooni esitlust Londoni moenädala raames. See pole mingi boring-ass fashion runway. See oli esitlus. See oli installatsioon, kus külalisel oli võimalus sukelduda Roberta poolt loodud maailma. Kui tahad teada, mida me Robertaga varasemalt olime rääkinud, siis loe lähemalt Hooligan Hamlet x Roberta Einer lugu.
Selle esitluse tagamõte ei olnud see, et Roberta soovis olla rebel ja tahtis jubedalt erineda klassikalisest kollektsiooni esitlusest. Roberta soovis, et külalised saaksid tema teoseid nautida. Jah, nautimine on õige sõna, sest tema disain on kunst ja sellist kunsti nauditakse. Neli tundi kestnud esitlus andis võimaluse kõigile, kes kohale tulid, uudistada tema teoseid täpselt nii lähedalt, kui nad ise soovisid. See oli esitluse üks tähtsamaid aspekte, sest tema kollektsioon on väga peenelt teostatud käsitöö, kus domineerivad väga keerulisted tikandid.
Kui ma astusin Hotel Café Royal‘i sisse, siis kujutasin ette, et mind ootavad esitlusel kõrged ruumid, suured maast laeni aknad ja igasugused muud peened nüansid. Nagu see fancy life ikka. Kuid jõudes ruumi, kus esitlus toimus, läks mu mõte x põhjusel 17 aastat ajas tagasi. Madal lagi, tumerohelised sametist kardinad ja sume valgus. See on midagi, mida ma enda lapsepõlves üsna tihti kohtasin. Väiksena veetsin ma palju aega koos oma бабуля-ga, käisin tema tuttavate Lasnamäe ja Õismäe korterites, kus võis tunda tihtipeale sarnast vibe’i. Ok. Aitab mu babuljast ja ta crew‘st.
Kõik need valikud olid tehtud sihilikult ja silmas pidades kollektsiooni mõjutusi. Need, paljude jaoks võib-olla tühised nüansid, olid väga kavalalt läbi mõeldud, sest nad täiendasid kollektsiooni ning andsid väga hästi edasi selle hõngu.
Kui sa tulid esimese poole tunni jooksul esitlusele, siis inimeste sumin oli see, millega su kõrvad pidid harjuma. Paljude jaoks oli muusika teisejärguline. Roberta oli välja valinud oma lemmikud lood ja helid ning neljaks tunniks loop‘ima pannud. Kui sa oled näinud filmi “The Virgin Suicides”, siis sa tead millisest salapärasusest ma räägin.
Lisaks veel modellid. Nad sobisid. Nad kõik kandsid välja teosed, mis olid neile antud. Ma tahtsin väga teada saada, millised need modellid inimestena on. Esmamulje ja see vibe, mis inimesega kaasas käib, andis väga tugevalt märku, et need värvid, mis neil seljas olid, sobisid neile. Nende pilgud olid sügavad, alatasa sukeldusin sinna.
Kokkuvõttes ma tahaks öelda, et see esitlus oli success in every possible way. Sealhulgas oli see järjekordne tõestus meie enda ja kõigi teiste jaoks. Kõik on võimalik. Pinguta asjade nimel, mida sa armastad teha ja üks hetk seda ka märgatakse.
Kui sa mingil väga X põhjusel Roberta Eineri tegemistel veel silma peal ei hoia, siis ole hea:
Roberta koduleht
Roberta tegemised Facebookis
Roberta Instagram
Meie reisi toetas Fly24. Aitäh teile!
Londonist kajastasid: