„Uinamuinasjutud“ on Poki esimene projekt peale mullust debüütalbumit „Uperkuut“. Kolm projekti (nendele kahele eelnes ka „Fatamorgaana“ EP) on piisav kogus muusikat, et artist koos oma eripäradega juba tuttavaks muutuks. Seega on mõistetav, et mingis osas kõlab siinne muusika tuttavlikult, aga tänuväärsel kombel on kompotis ka uusi vaibe tunda.
Võtmeisik selle uudsuse osas on Joosep Maripuu/End-L (selle EP kontekstis on viidatud esimesele nimele, aga pseudonüümiusku mees nagu ma olen, toon ka teise välja), kes on loonud kõik siinsed taustad. Ja kui „Uperkuudil“ oli valdavaks tooniandjaks räpi klassikalisem kõla, boom-bap oma jazzilike ja muude varjunditega, siis siinsed lood on toonitatult kaasaegsemad.
Mingis mõttes lähtuvad Maripuu taustad trapist, kuid kuhugi lahterdada neid hõlbus ei ole – neis on nii trapimõjutusi kui erinevaid robotlikke ja kummalisi kõlasid – eriti kummituslik on „Sigadele kaaviar“ biit, samas kui „Hakuna Matata“ mõjub kui „ebaspetsiifiline eksootika“, midagi võõrapärast, aga oma ida-ja-või-lõunamaisuses ei meenuta ta samas mingit kindlat maad -, hea tummise oleku annab igale loole ka korralik bass. Seega on kõla värske – ei imiteerita 2005 aasta Young Jeezy biite, vaid lisatakse trapilikule hoole ja jõule meloodilisust ja veidrust, mis on päris omanäoline.
Poki ärevavõitu, intensiivne flow seevastu kõlab üsna tuttavlikult, kuna selle natuuri tõttu sobib ta selliste taustadega juba eos päris hästi kokku. Samuti on kogu kompott endiselt väga riimirohke, mis on ühest küljest muljetavaldav, teisest küljest paneb nii mõnegi puhul proovile fraasi „head asja ei saa olla liiga palju“ vettpidavuse. See muudab Poki tekstid omajagu krüptilisemaks, mistõttu lugude kantud mõtteid just kergelt lahti ei lukusta: küll aga ringlevad seal nii teatud miljööd kui motiivid (muuhulgas tantsulavad, inimeste pahupool, pisut ühiskonnakriitikat). Flow on muidu toredalt energiline, eriti just nendel hetkedel, kus see täpselt õigel käigul edasi vurab (nagu näiteks „Sigadele kaaviar“ teise värsi alguses).
Albumi tähelepanuväärseim träkk on selle lõpupala, „Hakuna Matata“. Ühest küljest on tore see, et see tundub rõhutavat positiivset ellusuhtumist ka rasketel hetkedel ja õigete eluväärtuste leidmist „pseudoprobleemid on need eurod ja jeenid kui võtad pastellid ning maalid paberil’ õnne valemid“. Aga tähtsamgi on selle kõla: teistest lugudest eristab seda see, et ta on vast üks rahulikuma olekuga lugusid, mis Pok seni teinud. Ja nagu näiteks Danny Browni resigneerunud „Float On“ või Snoop Dogg tänavusel Comptoni-plaadil „One Shot One Kill“, on üks põnevamaid asju see, kui artist suudab üles näidata mitmekülgsust. Selle loo foonil on Pok just seda ka tasapisi demonstreerimas.
„Uinamuinasjutud“ (I osa? Kuna kuulu kohaselt võib olla tegu esimese osaga EP-triloogiast) on nagu EP’d muiste: osaliselt vanaviisi kulgev, samas on üht-teist uut, keskne on transitsioon ja katsetamine; statement’id jäävad albumite pärusmaaks. Ja sellise katsetuslik-kompiva teosena teenib ta oma rolli kenasti.
Teksti autor: Asko Astmäe
Vähem tähtsatel teemadel säutsub ka Twitteris