waMa olen viimased nädal aega apokalüpsises elanud, vähemalt virtuaalsel kujul, sest mu mängumasinas on Fallout 4 ning plaat töötab täispööretel! Pikaajalise ja maineka seeria järjekordne osa andis ennast oodata, kuid, vaatamata mõningatele väiksematele (oodatud) tehnilistele probleemidele, on tegu ühe selle aasta kaasahaaravaima mänguga. Aga MIKS?
Sest sa saad asju tulistada!
No kui aus olla, siis tänapäeval on nende mängude nimekiri, kus mängijale surutakse pihku tulirelv, üpriski pikk, ent Fallout 4 (ning tema kaks eelkäijat) paistavad välja omapärasusega. Esiteks – relvade rohkus. Tuumasõja üle elanud maastik, erinevad keskkonnad ning tegelased pakuvad mängijale palju avastamisrõõmu erinäolise arsenaliga. Mängija kasutada on nii tuli- kui külmrelvad. Laserpüstolid, minituumapomme tulistav masin, vastaseid jäätav relv, plasmapüstolid, kuulipildujad ja ka näiteks suvalist prügi tulistav kahur. Lisaboonusena on prakitiliselt kõiki relvi võimalik veel edasi modifitseerida, lisades neile erinevaid sihikuid, suuremaid salvesid, lisavidinaid, kellasid ja vilesid (okei, neid viimaseid küll mitte otseselt). Tulistamiskogemus on võrreldes eelmiste osadega (Fallout 3 ja New Vegas) ka oluliselt paranenud ning kui varem pidi ohtralt lootma mängu erisüsteemi (V.A.T.S.) peale, mis lubas aja seisma panna ja valida vastase kehal kohti, mida tulistada, siis nüüd on sihik juba tunduvalt stabiilsem ning tegelase käsi väriseb vähem. Erinevaid tulistamismänge on küll palju, kuid see on üks parimatest, kus laserpüssid teevad pew pew!
Sest sa võid enda isikliku linna ehitada!
Fallout 4 pakub mängijale esmakordselt võimaluse asju ehitada – leia endale hüljatud või väheasustatud paik, kogu piisavalt materjale ning hakka aga pihta! Alusta väikeste puust putkadega ning lõpeta hiiglaslike mitmekorruliste majadega, kus on olemas kõik maailmalõpule omased mugavused, nagu katkised vannid, kokkuklopsitud generaatorid, ilusad kassipildid seintel ning diskokuul laes. Ehitisi on võimalik ehitada tühjadele platsidele või juba olemasolevate majade jätkuna, kasvõi nende katusele. Mõned objektid nõuavad siiski kindlat pinda, näiteks porgandipeenart päris asfaldile rajada ei saa. Eriti äge selle kõige juures on fakt, et see ei ole üldse kohustuslik! Kõike seda saab ignoreerida, seda ei suruta mängijale peale. Samas aga soovitan kindlalt mängu seda aspekti kasvõi korra proovida, sest sinna võib end tundideks ära unustada!
Sest sul on äge koer!
Okei, IGA videomäng, kus sul on äge koer, saab automaatselt lisapunkte ning Fallout 4 ei ole erand. Dogmeat (see on koera nimi) aitab hädast välja, hammustab vastaseid ning otsib üles peidus (või vahel isegi luku taga) olevad esemed.
Sest see muusika on nii hea!
Kõik muusika ei ole ega peagi olema räpp ning Fallout on seda aastate jooksul pidevalt ja pidevalt tõestanud, lastes mängijate kõrvadel puhata, sest taustal on pea et alati vähemalt üks mõnusat dšässmuusikat mängiv raadiojaam. Samuti on selle kanali vedajaks meeldejääv DJ. Fallout 3-s oli selleks cooli imagoga Three Dog, New Vegases aga mahedahäälne Mr. New Vegas. Fallout 4 tutvustab taaskord uut raadiohäält, kelleks on äärmiselt närviline ja neurootiline Travis Miles, kelle vahelaused on üpriski humoorikad. Ainsaks miinuseks siinkohal on ka eelmistes mängudes figureerinud probleem – kriminaalselt lühike playlist. Võin garanteerida, et juba pisut üle keskmise pikkusega mängusessiooni ajal kuulete ühte lugu mitmeid ja mitmeid kordi. Jumal tänatud, et lood on head. Pole midagi mõnusamat, kui tatsuda üksi koos koeraga kaardistamata aladel, taustal kõlamas „Baby, I’m a wanderer, I’m a wanderer…“
Sest see mäng on meeletult, meeletult lõbus!
Minu arust on see punkt peaaegu et alati kõige olulisem näitaja ühe videomängu juures. Tõsi, on küll erandeid, sest osad mängud on teadlikult valinud suuna, mis nõuavad mängijatelt vastupidist reaktsiooni, ent üldisel tasandil lähtun esimesena just sellest, et kas mäng on lõbus või mitte? Kui jah, siis võin läbi sõrmede vaadata nii mitmelegi veale, sest elamus on esmatähtis ning alles siis vaatan mängu välimust, kõla ja tehnilisi parameetreid. Muidugi, lõbufaktor on tihedalt seotud ka toimiva mängumehhaanika ja sujuva kontrollsüsteemiga, kuid siingi saab teatud mööndusi teha. Kasvõi Fallout 4 puhul, kus menüüs ringisobramine on jätkuvalt pisut arhailine, kuid õnneks siiski piisavalt toimiv.
Sest sul on äge koer!
Jah, sa saad endale ka teisi reisikaaslaseid valida, kuid miks sa peaks? Dogmeat on lihtsalt niivõrd cool!
Mina olen praeguseks hetkeks tuumasõjajärgses virtuaalses Bostonis veetnud umbes 30 tundi, kuid see on olnud kõigest „pinna kraapimine.“ Suurem osa sellest möödus sihitult mööda kaarti ringi rännates ning uusi asju ja kohti avastades, mõnusat muusikat kuulates ning, otse loomulikult, oma ägeda koeraga ringi hängides! Mitmed mängijad üle interneti on kurtnud, et Fallout 4 on mitmeid tehnilisi probleeme täis, ent need on sarja ja stuudioga niivõrd kaasas käivad, et lisavad samuti mängule teatud šarmikihi.
C’mon, see on ju maailmalõpp! Kõik ei saagi täiuslik olla!