Tead seda Sõltumatu Tantsu Lava, kus tavaliselt lenduvates riietes varbaid sirutatakse ja oma peopessa silmadega auke puuritakse? Sa otsid pimedas oma väljalülitatud telefoni ja mõtled, kus õhtust süüa? Mina tean. Aga ma tean ka, mis seal üleeelmisel laupäeval toimus ja see oli midagi väga retsi. Kohal olid gängsterid Tallinnast, Tartust, Narvast, mõni teejooja Suurbritanniast, vaenlane Venemaalt, katoliiklane Leedust, tundmatu Valgevenest, nobelist Tuneesiast ja pagulane Egiptuse hoodist. Kõlab juba täiesti segolt?
Meeleolu loomisega hakati tegelema juba eelmisel ööl, kui toimus Dance Until U Drop preparty klubis Privé. Mina retuuside, sulejope ja uue ketsiga ei läinud üldse üritamagi seal järjekorras stilettodega võistlelda, sest kas ma ikka tahan oma tossudesse õhuauke ja peale cosmopolitani läiget? Ei, täna mitte. Õige tantsimine droppimiseni sai igatahes alguse järgneval hommikul kell 10.30, kui toimusid esimesed preselectionid juuniorite kategoorias. Pärastlõunani võistlesid coolkidsid nii hip-hopis, contemporarys kui ka breakis.
Tõeline action läks peale kuskil 15 paiku, kui alustati täiskasvanute hip-hop preselectionitega. Muusikat mängis lisaks DJ Jonsile DJ Rockid aka Max Morozov Moskvast, kes oli Eestis väga esimest, aga kindlasti unustamatut korda. Tantsijad kiitsid veel pärast bätlitki muusikavalikut ja mees isegi oli tänulik võimaluse eest üritusest osa saada.
Hiphopis ruulis täiega Gannochka ja noortalendid Marta ja Edgar. Palju tähelepanu sai seekord contemporary kategooria, kus osales varasemast rohkem andekaid inimesi. Minule meeldis eriti vaadata Carmel Kösteri, Agnes Ihoma, Sofia Ketova ja Maria Vami väljaminekud. Carmelil istus muuseas contemporary žüriis ema Krista Köster ja vogue’is vend Rene Köster. Üldiselt oli väga kahju, et Carmel vogue’is edasi ei pääsenud, kus loomingulis-meelelahutuslikust aspektist oli ta juba algusest peale võitu kotti toppinud. Ta on üks nendest inimestest, keda tahaks aina vaadata. Kaasaegse tantsu võitis lõpuks Sofia, kes kõige ilusamas, puhtamas ja helgemas mõttes pani lihtsalt hullu.
Breiki oli sel korral natukene igavam vaadata, kuna võistlejaid oli tavapärasest vähem. Siiski tantsis seal selline tüüp nagu Supermihanizm (Moskvast), kes laval olles kõiki eelmainitut unustama pani. Sain vahepeal vetsujärjekorras Agnesega kokku, kellega siis nagu koorilauljad ühehäälselt karjusime ”see venelane vä, täiesti haige, ma tean!?!?” Kahesõnaga VERY SKILLED.
”See venelane vä, täiesti haige, ma tean!?!?” Kahesõnaga VERY SKILLED.
Eraldi lõigu peaks kindlasti pühendama Dance Until U Drop bättli hostile Aleksander Žemžurovile aka Sassile. Sellega on nii, et kui Sass hostib, siis sa ei lähe mitte ainult bätlile, vaid ka stand-up comedyle. Ja see on tasuta. Eriti hea on, kui oled vene keelega ka enam-vähem sina peal, sest siis saad show’st kindlasti maksimumi võtta. Põhimõtteliselt Sass koguaeg räägib. Ja et nii on üsna raske kontrollida, mida täpsemalt huulte vahelt välja pritsib, tuleb tal sealt täiesti kogemata igasugust kulda. Soovitan. Näide: ”Kuule ma panin su sinna ilusate inimeste listi, et tuled lihtsalt, seisad 2 sekundit laval, lähed ära” Mainin ära, et mul olid sel päeval (lisaks põhikooli-ja gümnaasimilõpetamise päevadele) isegi ripsmed värvitud. Kuule, oleks seisnud küll.
Päeva lõpetas kõikides kategooriates võitnute vahel vihane all-style battle, mille pani kinni see sama roheline Moskva breikar. Muusika oleks siin võinud minu meelest parem olla – esimesel ringil mängiti mingit diskotehnopopi ja teisel saiko rocki.
Muidu loodan siiralt, et teid varsti (kui mitte juba täna) streetdance huvitab. Väga palju parem oleks, sest siis tulete ehk teinekord neid hingematvaid bätleid vaatama, kus mõned inimesed tunduvad lihtsalt out of this world. Hakkate võib-olla et isegi tantsimisega tegelema?
Kujuta lihtsalt ette, et su käe peal ei tiksu mingit nõmedat kalorikella ja su jalgade ümber puuduvad lisaraskused, sa liigud loomulikut ega checki end mitte ühegi akna peegeldusest, sest aknaid friggin polegi ning sind siiralt ei huvitagi, mida keegi teine sinu ‘’liigutustest’’ arvab. Sa tantsid eelkõige enda pärast ja täpselt nii, kuidas sina ise õigeks pead.
Sellise bätlifilosoofiani on tänapäeva eestlasel muidugi raske jõuda, kuna enamik meist alustaksid punktist Ä aka ärevushäired. Aga vahe on tegelikult suur, kas astuda neile vastu mingi naise diivani peal juba mitmendat aastat järjest käsi vastu reisi hõõrudes, või tulla ja seista ühel päeval vastamisi teise tantsijaga – oma suurima hirmuga. Ja ma ei valeta, ma ei suutnud alguses trennis keset 10-aastaseidki jamida, rääkimata minuvanustest või vanematest tantsijatest ja bätlitest. Kui sa oled eestlane, siis sa lihtsalt suure tõenäosusega siiralt usudki, et sa oled sitt.
Põhiline on, et sellistel üritustel ei pea sa end mitte kellelegi tõestama (kui sa just ise endale mingisuguseid kriteeriume välja mõelnud pole, see on ka popp teema). Jah, see kõik näeb keskmisele eestlasele päris ülbe välja, sest siinsetel inimestel on lisaks suurtele riietele ka attitude’i. Kuid fakt on, et see iseloom on neil hea no matter what, sest nad kõik on valinud tegeleda millegagi, mida nad üle kõige armastavad ja, mis neid õnnelikuks teeb– TANTS.
Lõpetuseks üks suur-suur aitäh korraldajatele Free Flow stuudiole ja Christopher Alexander Bentile!
Free Flow Studio Facebook
Järgmine bättel, kuhu me sinuga läheme: BATTLE OF EST
Pildid: Ilja Tulit @iljatulit