Laupäeva õhtul leidis ERR-i stuudios aset Eesti Laulu 1. poolfinaal, kuhu lasti möllu nautima ka Hooligan Hamlet. Kui enamasti keskendutakse Eesti Laulul artistidele, siis meie tahtsime rääkida hoopis juttu õhtut juhtinud Maris ja Henry Kõrvitsaga.
Henry ise tunnistab, et poolfinaali koos abikaasaga juhtides on tema eesmärgiks jääda suhteliselt tagaplaanile: “Poolfinaalides ei ole saatejuhi roll nii tähtis kui finaalides, oleme läbiviijad ega proovi teha mingit huumorit ega vahesketše.”
Mõlemad on Eurovisiooni kõrvalt järjepidevalt jälginud ning Marise mälestustes on meeldejäävamaks esituseks just Läti võidulugu Maria N-ilt. “Mäletan, et tal oli seljas punane kleit, mille ta pikaks tõmbas ja kui täna ei oleks see nii põnev, siis just pärast seda läks Eurovisioon üle show’ks.”
“Minu arust kõige ägedam asi, mis läbi aegade Eurovisioonil juhtus, oli see, kui Soome bänd Pertti Kurikan Nimipäivät esines,” tunnistab Henry, sest suurele lavale pääsesid neli keskealist vaimupuudega pungimeest.
“Mõned laulud hakkavad töötama alles siis, kui näed, mis lava peal toimub.”
Marise lemmikuteks käesoleva aasta Eesti Laulul on Mick Pedaja (pääses finaali) ja I Wear* Experiment. “Need on täpselt võrdselt mu lemmikud ja täiesti ükskõik, kumb neist võidab, aga üks peab võitma,” teatab ta. Ka Henry tunnistab, et Micku lugu talle meeldib. “Mõned laulud hakkavad töötama alles siis, kui näed, mis lava peal toimub ja see hakkaski sedapidi tööle,” tunnistab mees.
Rohkem julgust
Henry usub, et Eesti Laulul võiks rohkem olla täitsa tundmatuid artiste. “Selliseid, kes tulevad täitsa metsast ja teevad mingeid suuri tegusid,” räägib ta. “See on minu silmis üks Eesti Laulu funktsioone ka ja seda võiks isegi rohkem olla.”
“Lauluvõistlusena ta juba toimib, aga inimesed võiksid olla julgemad ja näiteks räppi võiks olla,” räägib ka Maris.
Hiphop Eurovisioonile?
Kui uurida Henrylt, miks Eesti Laulul hiphoppi nii vähe on, jääb mees mõtlema. “Mõeldes sellele, mida artistid räägivad, siis alateadvuses kõik arvestavad sellega, et see asi jõuab tänu konkursile laiema publiku ette ja äkki siis Eesti hiphopiga ei ole Euroopas midagi pihta hakata,” räägib ta. “See on selline lokaalne asi rohkem, aga tegelikult Eesti räpparid on käinud Eesti Laulul. See on hea väljund artistile oma loomingu edastamiseks suuremale publikule kui sajale inimesele kuskil keldris või 50-le inimesele Soundcloudis.”
“Äkki siis Eesti hiphopiga ei ole Euroopas midagi pihta hakata.”
Artistina tunnistab mees, et kui valmiks mõni ilgelt šeff lugu täpselt selleks ajaks, kui ees ootab ka Eesti Laul, võiks ka Genka lauluvõistlusel osaleda. “Ma ei välista seda, aga ma ei ole kunagi ka selle peale mõelnud,” räägib ta.
Tuba täis ketse
Teravama silmaga vaatajad näevad ära, et Henryl on 1. poolfinaalis efektse sinise ülikonnaga kõrvuti veel vingemad punased Jordan Instigatorid. “Kuradi ketsi teema,” naerab ta. “Ma pole nendega kordagi enne käinud ja tegelikult ei ole ma mingi eriti suur ketsifänn.”
Maris muigab vahele: “Valetab! Meil on kodus terve tuba, kuhu keegi ei tohi minna. Seal on kolm lukku ees. Aeg-ajalt on mul võimalus sinna tuppa minna ja siis ma tekitan selliseid olukordi, et peidan mõned tossud ära. Siis ta unustab ära, et tal on juba sellised ja kogemata tellib endale uued samasugused.”
“Mulle ei meeldi kuulutada, et mul neid tosse nii palju on, aga no paar tükki ikka kodus on jah,” tunnistab Henry lõpuks ka ise.
Autor: Keilit Aedma
Pildid: Siim Teder