Naistepäev tuletas meile meelde Miguel’i 2015. aasta juunis ilmunud Wildheart’i. Otsisime plaadid riiulist välja ning panime mängima – Mikk ja Asko kirjeldavad enda sõnadega, mis mõtted ja tunded neil tekkisid seda eriti mahedat RnB’i lipulaeva kuulates.
Mikk:
Ütlen kohe ära, et olen üpriski suur Miguel’i talendi austaja. “Kaleidoscope Dream” meeldis väga ning siiani avastan ennast päris tihti seda kuulamast. Seetõttu mäletan ka veel seda 2014. aasta detsembrikuud väga hästi, kui Miguel 3-loolise EP “NWA.hollywooddreams.coffee.” avalikuks tegi. Kõige rohkem jäi EP’lt meelde “NWA” ning õnneks leidis see oma koha ka Wildheart’il.
Miguel’i “Wildheart” saab kohe esimesest loost päris korraliku hooga minema, aga täitsa kaasa nagu ei tõmba ning selline pisut võõras või kummaline tunne on terve albumi vältel. “Kaleidoscope Dream” paelus mind isiklikult esimesel kuulamisel kõvasti rohkem. Üsna kiirelt teeb Miguel selgeks, kellega tegu on (“I’m your pimp, I’m your pope, I’m your pastor”) ning kogu “The Valley” lugu iseloomustab tervet albumit minu arust kõige paremini. Nii muusikaliselt, lüüriliselt kui ka selle pildiga, mille Miguel sõnadega meile joonistab. Sellele järgneb “Coffee” tundub olevat Migueli katse tutvustada enda muusikat ka laiemale kuulajaskonnale. Polegi kindel, kas see tal õnnestus või mitte, vähemalt koos loole valminud videoga on see kompott minu meelest vägagi viis.
Nagu kohe alguses mainsin, siis “NWA” on minu jaoks kindlasti selle albumi parim lugu. Migueli sensuaalne hääl sellisel gängstal taustal on lihtsalt ideaalne lugu alustamaks hommikuid. Võiksin edasi lugusid ükshaaval iseloomustada, aga leian, et mul puudub piisav sõnavara kirjeldamaks kõiki neid mõtteid ja tundeid, kuhu Miguel’i juhtimisel jõuan.
“Wildheart”’i on peidetud suures koguses mõnusat mesist RnB’d ning samas rohkelt psühhedeelset rocki. Pisut küll vastandlikud, kuid siiski siin albumil sulavad ühte ning täiendavad teineteist suurepäraselt. Eelkõige on “Wildheart” album naistest ja naistele. Miguel tundub täpselt olevat selline tüüp, kes teab, mis talle meeldib ning teab, mida elult tahab. Ta isegi ei häbene, et tõenäoliselt “lõpetab ta põrgus”, aga miks mitte elada nautides.
Asko:
Migueli eelmine album, aastal 2012 ilmavalgust näinud „Kaleidoscope Dream“, andis ta karjäärile tõuke, mis kulus marjaks ära: head vastuvõttu peegeldasid nii arvustused kui müüginumbrid, lisaks pärjati esiksingel „Adorn“ ka parima R&B laulu Grammyga. Nagu ikka, asetavad sellised edulood artisti „kahvli“ ette: kas jätkata edukaks osutunud rajal, sissetallatud saundist irdumata, või minna arengu- ja eksperimentatsiooniteele? Kuigi „Dream“ ja „Wildheart“ ei ole kardinaalselt erinevad nagu öö ja päev, tundis Miguel siiski vajadust progressi järele. Ta on säilitanud enda käekirja kesksemad elemendid, aga läinud kõla ja vormi laiendamise ning mitmekihilisemaks muutmise peale välja. Selleks ammutas ta inspiratsiooni oma kodukohast, Los Angelesest.
Ühest küljest peegeldub see kõlas – eelneva plaadi psühhedeeliahõngulisele R&B’le lisandub funki, roki ja räpi elemente. Prominentne on kitarr, mis annab mitmele loole juurde sellise californialiku leitsaku – näiteks „…Goingtohell“ (mis algab mootorratta urinaga) loob kuvandi kuldsest päikseloojangust ja rataste alt läbi rulluvatest kilomeetritest. Lool „Face the Sun“ teeb kitarril kaasa isegi Lenny Kravitz. Aga California, mille hõng siin peegeldub, on põletav mitte ainult tänu ilmale ja sellele, et vesi on otsa lõppemas: see kant tekitab inimestes igasuguseid tuliseid tundmusi, olgu see siis armastus, elupõletamine või läbipõlemisega päädivad karjääripüüdlused. Seda peegeldavad nii lugude temaatika kui ka loopealkirjad („Flesh“, „NWA“, „Face the Sun“, „Damned“, „Hollywood Dreams“).Nii et ühest küljest on „Wildheart“ nagu katse esitada mikrokosmi Los Angelese essentsist (loetlesin just hulga klišeesid, kuid klišeed tulenevad tihti ju reaalsusest).
Üks epiteet, mis „Wildhearti“ kuulates pähe hüppab, on princeilik. Seda mitte küll selles, et ta kõlaks täpselt nagu mõni Prince’i album, küll aga selles, kuidas mõlema muusikas võib leida omanäolist sulamit erinevatest elementidest. R&B vundamendile on siin lisandunud eri elemente, nagu ennist räägitud, lisaks mängib ta ka ruumiga („Flesh“ ja „The Valley“ on ülejäänuga võrreldes skeletaalsemad ja asetavad vokaali eriti selgelt esiplaanile). Räpisugemed väljenduvad lisaks produktsioonile ka flow’s: nii „GFG“ kui osati ka eelmainitud „Valley“ liiguvad kulgemise asemel rohkem trapile omastes järskudes rütmides.
Üks albumi märgilisi lugusid on „What’s Normal Anyway“, mis kirjeldab seda, kuidas ta on liiga vastuoluline, et kuhugi sobituda. See kajastab hästi seda, kuidas Miguel oma kõla poolest tänapäevase R&B ilma sobitub – sarnaselt D’Angelole hoovab tema muusikast teatud tundlikkust või haavatavust, mis on ümbritsevast muusikast vähem macho ja sobiks rohkem Marvin Gaye ja Al Greeniga samasse ajastusse.
Mulle meeldib „Kaleidoscope Dream“ rohkem, kuna tolle plaadi psühhedeelne vaib lihtsalt haakus minuga paremini, aga „Wildheart“ on kahtlemata tugev album. See peegeldab seda, kuidas ambitsioonikama artistliku statementi suunas liikumisega kaasneb pea paratamatult see, et lood muutuvad kuidagi nõudlikumaks, muusika on kuidagi vähem momentaanselt mõjuv – täpselt nagu Kendricku „Butterfly“ on veelgi grandioossem plaat kui „good kid“, aga kuulata on mõnusam just viimast. Aga see selleks. „Wildhearti“ võib nimetada autori-r&b’ks, ja paari lisahetke tasub sellele süvenemiseks küll anda.
Miguel väljastas hiljuti ka „Rogue Waves EP“, mis koosneb viiest remixist loole „Waves“. Degusteerimismaterjaliks valisime ühe sealse versiooni, mis loodud kahasse Tame Impala Kevin Parkeriga.
Suur-suur aitäh Sony Music Estonia!
Teksti autorid:
Asko Astmäe (vähem tõsistel teemadel säutsub ka Twitteris)
Mikk Lemberg