Sandra Sentjurin on kondiiter, kellel tekkis huvi küpsetamise vastu põhimõtteliselt üle öö. Kuigi Sandra on kõigest 23-aastane, on ta tänaseks jõudnud rohkelt kogemusi omandada juba ka välismaal – õppides Birminghamis, Inglismaal ning töötades pikalt Lääne-Aasias. Lisaks on Sandra välja andnud kaks vägagi edukaks ostunud raamatut ning plaanib sel aastal jõuda ka kolmandani.
Millest see varsti ilmuv raamat räägib? Kohe saad teada.
Miks kokandus ja miks kondiiter?
Ma ei saa öelda, et oleksin alati kokanduse vastu huvi tundnud. Tegelesin üle 10 aasta tantsimise ja hiljem ka tantsutreenerina, kuid ühel päeval otsustasin päeva pealt tantsuga lõpparve teha ning juba paar nädalat hiljem hakkasin huvi tundma küpsetamise vastu. See ei olnud kindlasti teadlik valik ega plaanipärane hobide vahetus. Õige pea sai uuest hobist töö ja suur kokkamine viis esimese raamatu kirjutamiseni. Ma pole ise väga suur magusasõber, kuid magustoitude loomises on midagi maagilist, mis mind köidab ning soolaste roogade valmistamisel ma sellist põnevust ei tunne. Mulle on alati meeldinud kunsti ja käsitööga tegeleda, see rahustab mind ning vaigistab hetkeks mu lõpmatult sumisevat mõttemaailma. Seega peenete magustoitude kokkupanek istub mulle imehästi.
Mis vahe on kondiitril ja kokal?
Kindlasti eeldab igasugune peakokatöö kõrget pingetaluvust, head füüsilist vormi pikkade tööpäevade tarvis, talenti ning lennukaid ideesid. Heaks kokaks ei saa ainult õppides, vaid see eeldab kindlasti loomulikku annet, loovust, kunstilist silma ning tugevat kujutlusvõimet.
Magusa- ja soolasekokkade töös on palju erinevusi. Meie suurimateks sõpradeks köögis on kaal ja termomeeter ning vähe jääb ruumi tunde järgi ainete lisamise/keetmise jaoks. Iga gramm tuleb korralikult välja kaaluda ning iga siirup täpse temperatuurini keeta, vastasel juhul on ebaõnnestumise tõenäosus väga suur ning hiljem on pea võimatu toodet parandada. Seega täpsus, tähelepanu detailidele.
Suureks erinevuseks on ka see, et kondiitrid loovad nullist midagi uut, kuid soolases köögis tuuakse suures osas juba eksisteerivate toiduainete parimad omadused välja sobiva küpsetamismeetodi või lisandite abil. Samuti erineb ka töökorraldus. Kondiitriköögis valmib 80% enne service‘i algust ning hiljem jääb üle vaid desserdid koos komponentidega taldrikule seada.
Su kaks esimest raamatut on olnud magustoitudele orienteeritud. Missugust raamatut on seekord oodata?
Uues raamatus jätkan magusa lainel, kuid seekord jäid retseptidest välja kõik loomsed toorained, valge suhkur ja suures osas ka gluteeni sisaldavad tooted. Seega sobivad kõik magustoidud veganitele ning ka neile, kes lihtsalt soovivad veidi tervislikemaid magustoite serveerida.
Miks just veganmagustoitude raamat? Kas veganluse aktuaalsus tuli mängu?
Kindlasti mitte puht taimetoitluse aktuaalsuse tõttu. Veganiraamatu kirjutamine oli minu jaoks suur väljakutse ja kuna ma armastan ennast proovile panna, siis õigustas idee end igati. Ka mina olen harjunud igapäevaselt tööl torte ja magustoite luues kasutama piimatooteid ning rafineeritud valget suhkrut.
Sattusin hasarti alternatiivide otsimisel ning avastasin palju põnevama maailma, mida vähesed professionaalsed kondiitrid puudutada on jõudnud. Tahtsin kummutada eelarvamust, et kõik tervislikud taimsed maiused on ilmetud. Ka puht taimsest toorainest on võimalik valmistada visuaalselt kauneid ning maitsvaid magustoite ja torte. Eelistan ka ise igapäevaselt 85% ulatuses taimset toitu. Kuna ma ei ole suutnud teatud toiduainetest veel ise täielikult loobuda, siis võtaksin seda raamatut kui panust ning tänu veganlusele.
Kust tuli idee üldse raamatut kirjutada? Kas nii noorelt on raamatumaailmas rakse läbi lüüa?
Ma ei usu, et raamatu kirjutamine vanuse taha peaks toppama jääma. Kui on hea idee, aega, kirjutamisoskust ning püsivust, siis tasub kindlasti uurida, kas mõni kirjastus on ehk huvitatud raamatu väljaandmisest. Küsija suu pihta ei lööda! Üldiselt on minu kogemus noore autorina väga positiivne olnud, kuid kindlasti leidub ka skeptikuid, kelle arvates ei ole 23-aastasel piisavalt kogemust terviklike teoste loomiseks.
Läksid Dubaisse reisile, aga jäid sinna aastaks. Kuidas töö otsimisega läks?
Saatsin pool naljaga tööportaali kaudu mõnele ettevõttele oma CV ning sain kõigilt kutse intervjuule. Loomulikult olid mõned tööpakkumised naeruväärsed ning paistsid rohkem nagu hinge saatanale ära müümisena, kuid lõpuks leidsin sobiva. Sõitsin veel korra Inglismaale, et kogu maine vara kaasa pakkida. Dubaisse jõudes käisin veel ühel intervjuul, olgugi et töö oli juba olemas. See pakkumine sai otsustavaks ning õige pea alustasime tööd firma magustoidumenüü täieliku reformimisega.
Mis Dubai juures kõige rohkem meeldis?
Mulle meeldib Dubai kultuuriline virr-varr, mis paneb tihti imestama ja naerma ning meenutab, kui kirju on issanda loomaaed. Minu töökollektiiv koosnes indialastest, filipiinodest, araablastest ja pakistanlastest ning mitte kõik neist ei osanud inglise keelt suhtlustasemel. Sellises keskkonnas töötamine kasvatas minu kannatlikust ning võimet tiim käte-jalgade abil tööle panna. Tulevikus tuleb see kindlasti juhtpositsioonidel töötades kasuks. Teisena tooksin välja Dubai rikkaliku restoranimaastiku. Pea kõik tippkokad on seal avanud oma filiaalid, üleüldse on suur osa maailma toidukohtadest seal esindatud ning kõrgkvaliteetseid restorane silmab igal sammul. Kõige tähtsamaks pean aga igapäevast päikesepaistet. Igal hommikul särava päikese käes tööle sammumine tõi iseenesest naeratuse näole ning just seda jään kõige rohkem igatsema.
Kas uus raamat on Dubaist inspiratsiooni saanud?
Raamat on kindlasti inspireeritud seal veedetud ajast ning kogemustest. Lisaks on kõik retseptid valminud kõrberiigis elades. Retseptid on tugevasti mõjutatud Lähis-Ida köögis kasutatavatest toiduainetest. See ei ole pelgalt retseptiraamat, vaid kirjeldab ka minu pööraseid seiklusi ning humoorikaid juhtumisi Dubais peakondiitrina tööd tehes. Kindlasti heaks võrdluseks ka Eestis töötavatele kondiitritele ja kokkadele.
Sandra tegemistele saad silma peal hoida siin:
Autor: @an1000
Fotod: @zilverr
Toidufotod: Johannes Hõimoja