Ülevaade tantsuvõistluselt Dance Until U Drop #5

Kes laupäeval kodus pool päeva kohvi kõrvale muna sõi, ei tea arvatavasti, et umbes 200 inimest, kes seda ei teinud, olid samal ajal Sõltumatu Tantsu Laval viiendal “Dance Until U Drop” bättlil. Inimesi, elevust ja süsihappegaasi oli palju, hapnikku vähe. Ühtlasi tähistasime all-time favourite B-boy Marek Vetiku B-day‘d, kes vabatahtlikult oma sünnipäeva STL’is kohtunikutoolis veetis.

Mina laekusin eneseteadlikult üritusele natukene enne täiskasvanute eelvoore lootuses nii lõpuni vastu pidada. STL oli siis veel paksult lapsi täis. Seadsin end mugavalt sisse, vahetasin jalanõud ja riided, et ikka hea higistada oleks. Mõne aja pärast algasidki breigi eelvoorud ja oli raske hingata. Mõni eelvoor oli finaalistki etem, poisid olid enerksi pilgeni täis ja viskasid saltode kõrvale igasuguseid huvitavaid reference’id, ülejäänud röökisid naerda ja preselectionid algasid väga hoogsalt.

Järgmine kategooria oli hip-hop, kus osalejaid oli uskumatult palju. Võis jääda mulje, et eelvoorud ei saagi kunagi läbi, sest nimesid muudkui hüüti ja pooli neist polnud varem kuulnudki (see on väga hea asi). Minu üllatuseks võttis hip-hopist osa muuseas hunnik Eesti mehi. Ma ei tea, kust nad äkki kõik tulnud on, pole ühtegi nagu varem näinud, aga kehad poistel liikusid ja loodetavasti liiguvad veel järgmise korranigi. (Selgituseks: siiani on tänavatants Eestis venelaste pärusmaa olnud, ja tähendab, et on ikka veel).

Järgnesid rahulikud house, contemporary ja popping eelvoorud, kus kõigis kokku polnud vist ka nii palju osalejaid kui hip-hopis. Minule endale tundub, et põhjus võib olla selle stiili määratlematuses. Kui breigis, hausis, kaasaegses ja poppingus pead ikka enam-vähem mingit üht joont hoidma, siis hip-hopis pole nagu midagi kindlat enam alles. Isegi see muusika sarnaneb tänapäeval pigem elektroonilisele, vokaal lugudel üldjuhul puudub. Tundub, et on vaid aja küsimus, mil hip-hop experimentaliks ümber nimetatakse.

Dj oli sel korral Soomest. Kõlab nagu päris eks. Mul olid Dj Yas Lo osas kõrged ootused, sest kuidagi ürgselt seostan tantsumuusikat mustanahalistega kõvasti rohkem kui endasugustega. Muusika oli hea, aga minu üliootusi ta ei täitnud. Igal pausil (mõnel lausa mitu korda) kuulasime Rihanna lugu “Work” ja siis mingeid commercial megapop RnB lugusid, mis apparently on tuntud. Ise lootsin temalt midagi isikupärasemat. Lisaks sellele, et ma dj’lt slightly paremat muusikat ootasin, mängis Yas Lo vastu ka olukord, kus Vabalaval algas kella seitsmest etendus, mis tähendas, et finaalide ajal pidi ta mängima muusikat vaikselt ja seda sõna otseses mõttes. Õhtuks äravajunud olekule lisas raskust veel pikk ja väsitav päev CO2-kontsentreeritud õhus, mistõttu finaalide ajal publikus eriti palju energiat silmaga näha enam ei olnud. Küll aga pidasid finalistid olenemata ebasoodsatele teguritele uskumatult hästi vastu ning suutsid pärast huvitavaid veerand- ja poolfinaale veel viimaseski raundis üllatada. Soovitan palavalt avada ürituse Facebooki leht ja sealt Ilja postitatud videod huvi korral üle vaadata!

Enne kojuminekut otsustati rahvas ikkagi üles äratada ning meile esines Ziggy Wild! Kiiresti kujunes inimkett ümber bändi ja teiseks looks oli megajam juba täies hoos. Jälgisin kõrvalt, kuidas kõik kas tantsisid või vaatasid heldimusega toimuvat pealt:) NO NII TORE !

Pärast meeliülendavat rühmvõimlemist tuli end iga kategooria võitjatel veel viimast korda kokku võtta ja ultimate battle‘il eesti räpi järgi keha liigutada. Võit läks seekord kodust välja Valgevenesse house champion Gavr’le.

Trendidest tänavatantsu skenel nii palju, et kui Nike on jõusaalis hullult teemas, siis real gängsterid kannavad Adidast. Tahtes olla nii cool kui võimalik, peetakse silmas, et tantsitakse seal 30-kraadises umbses õhus kindlasti jopega. Jope on sel juhul kaks numbrit suurem ning alati eest lahti. Suur roll on mängida ka peakattel (ainult siis, kui krunni pole: krunn on peakattega võrdväärne). Eelistatakse kalurimütsi, aga kui seda pole käepärast võtta, haaratakse kodust isa kaabu (mu vaist ütleb, et kaabu is the next kalurimüts) või viletsamal juhul tavaline nokats või kootud müts.

Seda trendivärki oli seekord eriti impressive jälgida, kuna ma tõesti ei jõudnud ära imestada, kuidas need kaabud kellelgi kordagi peast ära ei kukkunud ning kuidas jopetantsuga kuumarabandust ei saadud. Sest lisaks sellele, et ta proovib seal oma keha tasakaalus hoida, peab ta ka seda mütsi oma peas balansseerima ja tegelikult üritama samal ajal jopehõlmadega lehvikueffekti (jahutuseks) tekitada. Talking about skills.

Host oli meil jällegi отец молодец Aleksandr Žemžurov. Kui alguses tundus, et Sass räägib juba normaalse inimese juttu, siis päeva lõpuks väsis ka tema. Populaarsemad teemad tänavu olid soomlasest tantsija Sami Valliusele “Kiitos!” ning Leino Limbachi meheilu.

Üllatajatest tooksin välja JJ-Street noortalendi hausis, Ago Rootsma, kes kandis muuseas särki “My footwork is serious”. Kui tavaliselt nende sloganitega ei lähe inimestel hästi, siis see tüüp nailed it. Contemporarys pääses imelise Sofia Ketova kõrvale finaali piltilus graatsia Liza Popova, kellel tasub tulevatel bättlitel kindlasti silmad peal hoida ja mitte ainult ilu vaid ka andekuse pärast! Hip-hopis võistles poiss nimega Vilius, kes nagu teised Shokkin Groupi särgikandjad, teadis iga loo kõiki heliefekte ehk veel üks ülimusikaalne ja osav tantsija – hurra! Ning viimaseks üllatajaks minu isiklik lemmik seekordsel üritusel nii hip-hopis kui ka poppingus – Edgar Budza! Äsja tööl lahkumisavalduse esitanud otsustas vist Edgar, et munadepühal tuleb retsi panna ja “Dance Until U Drop” ära võita. Aitäh, Budza, see oli ehedaim, mis mina sinu sulest näinud olen ! Ja muidugi motivatsiooniks meile teistele – palgatöölt võiks pigem ära tulla. Või kui raha siiski vaja on, prooviks lihtsalt midagi vana maha jätta.

Ja big shout-out VÕITJATELE:

AITÄH, FREE FLOW STUDIO, ET TAHATE JA TEETE!