Käesoleva finaalturniiri teeb põnevaks muuhulgas ka see, et mitte ainult ei ole sel korral kohal rohkem riike kui kunagi varem, vaid ka jõudude vahekord on muutunud.
Euroopa raudvarad on endiselt raudvarad, aga kõigil on mingisugused mõlgid – vigastused on nõrgendanud Prantsusmaa ja Belgia (kes küll ei kuulu ajalooliselt hiidude hulka, aga sel korral on kindlasti üks tugevamaid meeskondi, kellelt ka suuri tegusid oodatakse) kaitseliine. Inglismaa kaitset ei ole räsinud niivõrd vigastused kuivõrd põlvkonnavahetus (kes teab, äkki jõuab Sol Campbell oma kuulsa sliding tackle’iga just Prantsusmaal lõpule ja maandub väljakul, päästes päeva?). Saksamaa äärekaitsjatega on see probleem, et neid ei ole, Itaalial on sarnane probleem keskväljaga (see on küll olemas, aga põhimehed on laatsaretis). Hispaania jättis koju suurimad ründenimed nagu Diego Costa, tuhast tõusnud Fernando Torres ja Paco Alcacér ja kuigi nende asemel on platsis väga tasemel mehed (nagu Aduriz, Nolito ja Morata), pole keegi neist rahvusvahelisel areenil end tõestanud.
Teatud satsid on pead tõstmas: ei Poolal, Austrial ega Šveitsil ole euroturniiridel hästi läinud (mitte ükski neist kolmest ei ole seni alagrupifaasist kaugemale pääsenud), aga kõigil kolmel meeskonnal on: 1) seljataga edukas valiktsükkel, eriti võiks seda öelda Austria kohta; 2) soliidne meeskond; 3) kõrgema klassi mängijast potentsiaalne talisman (vastavalt Lewandowski, Alaba ja Shaqiri).
Lisaks tasub mainida Islandi – kuigi edasipääs alagrupist on raskesti teostatav eesmärk, ei ole see võimatu. Nende hiljutise edu taga näib olevat põhjalik, pikaajaline ja intensiivne töö, mille vilju nüüd noppimas ollakse – tõik, et nii tugev sats on võimalik komplekteerida maal, kus on pisut üle 300 000 inimese, Björk ja draakonid, paneb nentima ka seda, et siinmail võiks kunagi midagi sarnast sündida. Lisaks on sümpaatne see, et kohalik legend Eidur Gudjohnsen jõudis ära oodata aja, mil koondisega suurturniirile saab.
Esimese vooru järel on veel kõik lahtine, kuid juba on kaarte segatud moel, mida oodata poleks osanud: üllatuslikult sai üheks mustaks hobuseks peetav Austria Ungarilt 0-2 kaotuse – enne mängu tundus keskseks küsimuseks olevat mitte kas, vaid kui mitme väravaga madjareid võidetakse. Grupis A näitasid Albaania ja Rumeenia, et ei kavatse alistuda võitluseta, Šveits seevastu oli võrdlemisi ebaveenev ja avamängus saadud kolm punkti on suuresti Yann Sommeri töövõit. Inglismaa lõi letti suurepärase tempoga ründava mängu, kuid lisaminutitel jõuti siiski ebameeldiva äratundmishetkeni tagasi ja kogeti taaskord, et jalgpalliplatsilt nopituna ei ole viigimarjad (pun!) väga magusad. See lisab Suurbritannia derby‘le kõmridega veelgi rohkem kaalu. Ja ei tasu unustada ka belglasi, kelle esimene esitus vajus kokku nagu suflee, mida samuti ei oleks oodanud. Pinget ja draamat peaks järgnevas kahes alagrupivoorus küllaga olema. Ainus üllatus oleks see, kui üllatusi ei oleks.
Teksti autor: Asko Astmäe