A$AP Yams’i lahkumine oli A$AP Mob’i jaoks kahtlemata suur kaotus, mille täpset mastaapi on raske määratagi. Pealiskaudselt olukorda jälgides võib tunduda, et kui orkester koosneb virtuoossetest (või vähemalt pädevatest) liikmetest, siis muusika mängib ennast iseenesest, aga tegelikkuses ei saa alahinnata neid, kelle taktikepi ja suunamise all asi õige voolu ja koloriidi omandab. Nii on ka räpiga: selliseid isikuid on vaja, kuna visioon on oma käegakatsutamatu karakteri kiuste kaalukas mateeria – hea räppar kindla artistliku visioonita on suhteliselt kaheldava väärtusega asi. Eriti tänapäeval, kus karakter ja bränd astuvad saali enne muusikut ennast.
Fergi debüüt „Trap Lord“ oli selles osas õnnestunud. Energilise ja iseäraliku peategelase ümber valitses trillwave’ist kantud hõng, mis suuresti A$AP Mob’i tegemisi ilmestanud on. Oli erinevaid asju, aga taustad, lood ja külalised sobisid üldjuhul päris hästi kokku – esteetika oli olemas.
„Always Strive and Prosper“ on plaat, millel kindel esteetiline plaan näib puuduvat. Keegi ei oota „Trap Lordi“ koopiat – lisaks sellele, et see on esimene Fergi plaat, mis on valminud ainult tema ja mitte enam Yams’i käe all, on arusaadav ka, et ta tahab kunstilises plaanis kuhugi edasi liikuda. Nagu Jay-Z on öelnud, et kui tahad mu vana kraami kuulata, osta mu vana plaat nah. Kuid „Prosper“ on väheke pilla-palla. Biidivalik rändab boom bap mõjutustest trap’i ja house’ini, aga nendest asjadest ei ole tehtud sulamit, vaid sellist praegu-teen-seda-siis-teen-toda käiku, kus toimub robustne hüpe eri kategooriate vahel. See halvab albumi kui terviku teket, ja peegeldub ka külaliste valikus – Schoolboy Q, Missy Elliott ja Chuck D on huvitavad valikud, A$AP Mob’i kamraadide kohalolek on igati mõistetav, aga Future, Chris Brown ja Big Sean on tihtiesinevad feature’id, eriti kommertsliku suunitlusega plaatidel, millel puudub kindel karakter.
Õnneks ei tähenda see, et lood ise oleksid tingimata halvad. Suurem osa siinsetest paladest on vähemalt korralikud ja Ferg on liiga kaasahaarav, omapärane räppar, et see plaat kehv oleks. Peolugudele lisaks on plaadi materjal suuresti ka isiklik ja räägib Fergi lähedastest ja läbielamistest, nii et hing on sel olemas. Aga loodetavasti tuleneb see ebaühtlane tervikpilt, mis „Always Strive and Prosperi“ Achilleuse kõõluseks on, lihtsalt kasvuvaludest. Yamsi-järgne periood nõuab elementide paikaloksumist, nii et uue kraami esialgselt võõrastav mõju oli ilmselt paratamatu.
Tänusõnad plaadiarvustuse võimaldamise eest Sony Music Estonia’le!