Albumeid on ja tuleb juurde palju. 2016 ei ole erand. Aasta on tasapisi lõpupoole veeremas ja kokkuvõtteid tuleb teha. Tervet aastat hõlmavateks kokkuvõteteks on veel aega. Järgnevalt toome välja hoopis märkimisväärsemad arengud räpimaailmas 2016 aasta mai- ja septembrikuu vahel. Võta meie poolt kokku pandud nimekiri ette ja hakka järjest endale playlisti copy-paste‘ma.
VETERAN
Grown man rap on veider termin, aga see siiski peegeldab seda, kuidas hiphop on žanrina nii kaua eksisteerinud, et mitte üks, vaid mitu kunagi noort ja vihast põlvkonda on nüüdseks päris väärikasse ikka jõudnud. Slim Thug’ile on see transitsioon väga sujuvaks osutunud: alati Houstonis askeldanud ja rahulikul tempol hustle’ist ja selle vajalikkusest räppinud tegelinski räpib nüüd sellest, kuidas elu talle on õpetanud, et hustlida tuleb targalt, oma vigadest õppides, ja kui ligimeste ülalpidamiseks on vaja hustlida, siis on vaja hustlida. Natukene on tekstid ja toon ka muidu mõtlikumaks läinud.
12 aasta järel on De La Soul taas albumini jõudnud. „and the Anonymous Nobody“ ei ole küll nende tugevamaid albumeid – latt on teadagi väga kõrgel –, aga sellegipoolest huvitav album, mis peegeldab nende alatist rahutust ning eksperimenteerimisaldisust. See peegeldub nii produktsioonimetoodikas – albumi muusika loodi jämmimise käigus ja hiljem toormaterjali töötlemise läbi, kus terad sõkaldest eraldati – kui külalistevalikus ja kõlapildis, mis hõlmab saunde ja külalisi nii erinevatest kontekstidest kui Talking Headsi David Byrne, 2 Chainz ja Pete Rock.
Ka on – oma sagedase koostööpartneri Roc Marcianoga sarnaselt – late bloomer’i definitsioon. Olles küll juba 90ndatel alustanud, on igapäevaleiba tuletõrjujana teeniv räppar alles oma elu 30ndate teises pooles regulaarselt albumeid ilmutama ja tunnustust saama hakanud. „Honor Killed the Samurai“ on plaat järjekorranumbriga 4, ja arendab neid samu elemente, millele kogu ta muusika rajatud on. Ühiskonnakriitika ja moraalsete küsimustega pikitud krimilood (mis tõmbavad sel korral paralleele tänavate ja samuraide eetikakoodeksi vahel), millele kainelt emotsioonitu, kähe tämber „Ülestähendusi põranda alt“ maigu annavad. Filmilik, ülimalt minimalistlik muusika, mis on juba rohkem ambientne kui boom-bap. Trummivähesus, sihinad-sahinad ja kummituslikud meloodiad. Ülidetailselt konstrueeritud tähendus- ja siseriimirohked read. Räpigurmaani eri.
JÄRJEKINDEL
Pea märkamatult on Homeboy Sandmanist saanud järjekindluse (aga mitte stagnantsuse) etalon. Sel kümnendil on ta väljastanud hulganisti EP-sid ja albumeid, mille raames ta nii kõlade kui teemadega katsetab. Taustavalik krabab toone laiahaardeliselt žanripaletilt ja nö tõsise räpi klišeedesse ta reeglina ei vaju, vaid alati on mingid vimkad ja eripärad küljes. 2016 jätkab seda trendi. Maikuus ilmus album „Kindness for Weakness“ ja nüüd juba ka teine ühine EP koos Aesop Rockiga („Lice 2: Still Buggin’“).
JÄRGMINE SAMM
Uued albumid on välja tulnud Mac Milleril, Travis Scottil ja (kuigi ametlikult on see miksteip, mitte album) Young Thugil. Viljeletakse küll erinevat muusikat, ent sel kolmikul on ühiseks nimetajaks see, et kõik on end juba hetke suuremate räpinimede hulka viinud ja häid projekte väljastanud. Seni on tegeldud eneseotsingutega ja artisti (või artisti üht perioodi) defineeriva teoseni pole jõutud. „Jeffery“ on teine mõnus Young Thugi projekt sel aastal, ja ilmselt seni kõige õnnestunum katse tema omapärast häälekasutust ühendada voolava, esteetilise muusikaga (mahedaim näide – „Swizz Beatz“). Lüürika on endiselt nõrk koht, aga see on tema muusikas ka teisejärguline. Travis Scotti uus, „Birds in the Trap Sing McKnight“, hõlmab häid külalisesitusi (Cudi, André 3000, Kendrick) ja „Rodeole“ sarnaselt süngeid, ruumikaid biite, aga mõjub pisut õõnsalt ja tollele projektile konkurentsi ei paku.
Mac Miller jätkab samas oma rännakut ühest iseäraliku kõlaga eksperimendist teise – „The Divine Feminine“ on toonitatult armastusekeskne plaat, mis sisult ei pehme ega rafineeritud, vaid Millerile omaselt robustne, aga saund on sel groovy ja meeldiv. Hõngult soulection’lik – neo-soul’ist, house’ist, funk’ist ja muust kokku segatud kõlamüsli.
EKSOOTILISEMAD VAIBID
Drake siia otseselt ei puutu, aga ta on hea näide artistist, kes hetkel maitsekaks peetavaid saunde kas kasutab või vahel ennetab. Dancehall’i mõjud „Viewsil“ peegeldavad laiemat trendi – Kariibi mere kandist pärineva tõusvat populaarsust. Haiti juurtega Kanada produtsendi Kaytranada debüüt „99,9%“ peegeldab seda oma energiliselt tiksuva rütmika ja tumedate bassikuminate kõrvale põimitud päiksepaistelisemate fragmentidega päris kenasti. Kaasa löövad muuhulgas Anderson .Paak, Vic Mensa ja GoldLink.
Teine tore asi on see, et grime on aastal 2016 elujõuline ja relevantne. Skepta neljas album „Konnichiwa“ on aasta parimaid albumeid ilma ühegi liigselt edvistava struktuuri- või kontseptielemendita ja on pigem nö „Illmaticu“-formaati album: kui vahest jätta kõrvale palad Pharrelli ja A$AP Nastiga, siis on siin kõik tõupuhas grime. 43 minutit autoritaarselt jõulisi taustu ja intensiivseid räpse. Lihtsuses ei peitu alati võlu, aga kui juba peitub, siis on see seda võimsam.
LÄÄNES LEIDUB KULDA
Vince Staples andis välja huvitava EP nimega „Prima Donna“ ja on hetkel tüüp, kellele võib kindel olla.
Aga eelkõige on tähelepanuväärsed kaks albumit:
YG on üllatavalt heaks artistiks osutunud – 2014 debüüdil „My Krazy Life“ võlus ta DJ Mustardist parima välja ja tegi kontseptplaadi, mille sugupuust võib leida nii Kendrick Lamari narratiivi kui Too $horti raju bassi. „Still Brazy“ on aga ehe G-Funk aastal 2016. YG, kelle trajektoor plaadi valmimise ajal muuhulgas ühe püstolikuuliga ristus, on ka räpparina mõjusamaks muutunud – plaati ilmestav paranoia annab sellele ärevuse, mis äraspidisel kombel entusiasmi mulje jätta võib.
Samal moel ootusi ületav on ka Schoolboy Q „Blank Face LP“, mis oma 72-minutilise kestusega tundub esmapilgul kaootiline – selle esmamulje varjus peidab end tema tugevaim album seni, milles jagub ruumi MC-oskuste (värsid ja refräänid ei ole teineteise arvelt midagi krabanud, vaid mõlemad on tugevad), laia emotsionaalse spektri ja eklektilise biidivaliku jaoks. Nii haaravaid singleid, kui eelmisel kahel plaadil leidus, siin pole, aga tervik on see-eest ühtlasem.
CHICAGO
Kummaline on, et hea kultuur kattub tihti keeruliste sotsiaalsete oludega. Kuna võrrandis mängib rolli ka talent, siis võib see olla rohkem kattuvuslik kui põhjuslik seos. Olgu mis on, aga Chicagost on lähiminevikus tulnud nii veriseid, kuriteorohkeid statistilisi näitajaid kui ka väga andekaid noori räppareid. Fookuses on neli:
Joey Purp kuulub SAVEMONEY kollektiivi, mille liikmete hulgast ka Vic Mensa ja Chance the Rapperi nimed leiab. Tema teise miksteibi „iiiDrops“ võlu ühe konkreetse epiteedi või märksõnaga kokku võtta on raske, aga selles leiduvad jazz’i ja funk’i elemendid sobituvad tema emotsionaalse flow’ga hästi.
Noname, varasemalt Noname Gypsy, on üles astunud nii Mick Jenkinsi, Chance the Rapperi kui Kirk Knighti lugudel. Ta on üks huvitavamaid kaasaegseid naisräppareid, keda eristab mahe tämber, mõtlikud sõnumid ja spoken-word luule sugemetega räppimisstiil. „Telefone“ on tema debüütprojekt ja see kümnelooline taies on järjepidevalt mahe ja nauditav. Järjepidev jazz’ikesksus annab sellele ka kindla kõlalise karakteri.
Mick Jenkins jätkab oma debüütalbumiga selle raja tallamist, mis ta „The Water[s]iga“ läbimurdeni viis. „The Healing Component“ on tollel projektil leidunud pala „THC“ akronüüm lahti kirjutatult, ja jätkab ühest küljest nii tema veetemaatikaga kui ka asetab rõhku armastusele kui kõige ühiskonnas leiduva lõhestava vastumürgile (kahtlemata on seda mõjutanud kodukandi probleemid). Taustu on valmistanud muuhulgas Sango Soulectionist, Kaytranada ja BADBADNOTGOOD.
Chance the Rapper näib olevat oma missiooniks võtnud rõõmu push’imise. Räpis lokkavale nihilismile on tema looming mõnus kontrapunkt. Lisanduvad ka – nii nagu „The Life of Pablo“ puhul – gospeli-elemendid. Huvitaval kombel teeb see entusiastlik pool „Coloring Book’i“ (huvitav on ka tema põhimõtteline toetus miksteibiformaadile, mis endiselt jõus on) raskemini omandatavaks kui „Acid Rap’i“. Aegamööda muutub see samas järjest takjalikumaks. Kaasa lööb hulk inimesi Kanye Westist ja lastekoorist Justin Bieberi ja rohkem-õrritaja-kui-räppar Jay Electronicani välja.
AASTA PLAAT?
Need kaks on pärlid. Põhimõttekindlus on tore asi: kui tihtilugu on sämplid sunduslikult jäänud miksteipide pärusmaaks, siis Danny Brown oli kindel, mida ta tahab ja kvaliteedi arvelt ohverdusi ei teinud. Tulemuseks 70,000 dollari jagu kulusid ja üks kõva plaat. „Atrocity Exhibition“ esitleb kõike, mis temas erilist ja ebakonventsionaalset: pealkiri, mis refereerib Joy Divisioni albumit, omapärane sämplimaterjal (muuhulgas krautrock ja vabajazz’ilikud puhkpillid, mis „Ain’t It Funny“ nii rabavaks teevad), nasaalne, sõnarohke flow. Browni looming on alati kaootiline, narkokeskne ja sünge olnud, ja sel korral on see eriti järjekindel: erinevalt „Oldist“ (mis on samuti suurepärane album), ei ole siin lugu, mis meeleolu murraks (loe: „Kush Coma“, mis oleks võinud kas sooloträkk olla või suisa olemata olla).
Peale Xanaxi- ja alkoholisõltuvusega rabelemist on tagasi ka Chattanooga parimaid poegi Isaiah Rashad, kes TDE lõpuks albumi välja lubas panna. „The Sun’s Tirade“ on vääriline järg „Cilvia Demole“. Hägune, mahe album, mis kõlab nagu Dungeon Family mantlipärija, ehk peegeldab endas lõunaosariikide räpis parimal hetkil leiduvat mahedat musikaalsust, vaibi ja mõtlikkust. Lood keerlevad ümber autobiograafiliste jutustuste, perekonna, Zay eduloo ja muu. Hingega muusika.