Kevad on kätte jõudnud ja tasapisi saab hakata ilusama – või igatahes valgema – ilmaga harjuma ja tahavaatepeeglist paistvatele suusailmadele lehvitada. Lisaks saab üle vaadata, mis muusikat aasta alguses ilmus ja klaarimas kliimas terad sõkaldest eraldada. Kõigepealt on aeg pilk jaanuarisse heita, peagi jõuab jutujärg ka veebruari ja märtsini.
Migos – Culture
„Culture“ on Migose teine album, aga praktikas tundub nagu esimene – „Yung Rich Nation“ tuli ja kadus kiiremini, kui Quavo jõuab „skrrt“ öelda. Nüüd on trio justkui põhjalikumalt ette valmistunud, Offset on vangist väljas, lisaks drop-droppis album ühe megahiti ja soliidse teise singli kiiluvees. Lüüriliselt ei ole „Culture“ midagi erilist, vaid pigem üsna trafaretne ja klišeedest kõrgemale ei liigu, aga mis asjatoimetustele elava dünaamika annab, on see, et Migos on rohkem nagu trio kui kolme solisti ühine tegevus – kasutatakse ridadevahetusi ja tehakse teineteise värssidele juurde ad lib’e; lisaks on ka flow’d teravad ja rütmiliselt mõnusad. Taustavalik on piisavalt mahe ja neutraalne, et vokaalidega mitte võidurelvastuma hakata, ja tulemus seeläbi korralik. Tulemuseks album, mis sobib paremini kuulmiseks kui põhjalikult kuulamiseks, aga on korralik nii või naa.
Wiley – Godfather
Grime on nüüd uljamalt levima hakanud kui varem, kuigi see on suuresti see sama vana hea grime, mis ennegi. Sobilik on, et sellest lõikavad kasu ka selle pioneerid (vt Skepta mullune aasta). Sobilik on, et selle laine osaks saab ka Wiley, kes plaadi nime arvestades on leppinud hüüdnimega The Godfather of Grime. „Godfather“, mis on väidetavalt tema viimane album , vähemalt Wiley nime alt, tundub õiget sorti luigelauluna. Intensiivne ja mahukas plaat, mis hõlmab koostöid eri põlvkondade esindajatega (kõnekamad on samuti veteranid, eelkõige vennad Skepta ja JME) ja on praktikas grime edukale sõjakäigule järgnev pralle ja pidusöök. Otsene, ehe ja aus plaat. Nagu Wiley ise ütleb: „when it’s straight from the heart you can’t go wrong.“
Veel jaanuaris ilmunud muusikat:
Jansport J – p h a r a o h
Fragmentaarne, ent mahe J Dilla tähtkujus instrumentaal hip-hop.
Kodie Shane – Zero Gravity
Lil Yachty lähikondlaste (kes koondunud The Sailing Team nime alla) ainsa naisliikme EP viljeleb Yachtyle sarnaselt amorfset räppi, mis tükati rohkem R&B’ga haakub.
Loyle Carner – Yesterday’s Gone
Noore briti räppari küllaltki isiklik, aga sumedakõlaline debüütalbum.
Nick Grant – Return of the Cool
Lõuna-Carolina päritolu, aga riimide poolest rohkem Suure Õuna tüüpi muusika.
O.C. – Same Moon Same Sun
D.I.T.C. veteran on peale mõningast vaikust naasnud selle tasuta netialbumiga.
P.O.S – Chill, dummy
Uut ja tõsist muusikat Doomtree liikmelt.