ERKI moeshow on kohe-kohe käes ja tähistab sel korral oma 30. juubelit. Sel puhul võtsime varrukast kinni juba kolmandat korda ERKI’l osalevalt Kristiina Jeromansilt ja uurisime, mida tema sel aastal lavale toob.
Kristiina, ERKI aeg on kohe-kohe käes. Kuidas kõigega läheb?
Üsna kiire on ja kuigi palju pole enam jäänud, siis ühe kleidi pean veel valmis tegema. Ja nagu ikka, vahepeal juhtub mingeid naljakaid draamasid, aga õnneks mul on olnud ka toredaid abilisi nagu näiteks Anna Verschik, kes aitas mind kudumitega ja on sellel alal kindlasti üks parimaid.
Paljud mõtlevad, et mis see ERKI ikka disainerile on – teeb oma kollektsiooni valmis ja ongi kõik. Kuidas kõik tegelikult käib?
Organiseerimise osas pidime sel aastal näiteks ise ka video tegema või selleks hea tegija otsima. Modellid otsisin ka kõik ise, sest kuigi selleks oli olemas ERKI poolt pakutud list, krahmati sealt sekundiga kõik modellid ära. Lisaks on suur asi näiteks jalanõud. Paljud teevad need küll ise, aga mina otsustasin sel aastal kõik paarid osta, et lõpptulemus kindlasti ilus välja näeks.
Loomulikult on palju teha ka show päeval. Osalen ERKI’l juba kolmandat korda ja alati saab nalja. Küll ei jõua modellid õigeks ajaks, sest mõni teeb alles hommikul lõpueksamit, või on möödarääkimised meigi- ja soengutiimiga. Need on kõik lisaasjad, millega disainer peab tegelema, kuigi tahaks lihtsalt õmmelda ja oma kollektsiooni valmis saada.
Mida sinu jaoks üldse tähendab ERKI?
ERKI on minu silmis Eestis ainuke koht, kus disainer saab oma loomingut näidata. Ma ei mõtle tööstusloomingut, vaid päris loomingut ehk selliseid asju, mis kohati pole isegi igapäevaselt kantavad ja mõnel juhul on hoopis ideevorm n-ö kokku kleebitud. Tore on, et selline asi on olemas ja ka tudengid saavad oma loomingut laiemale publikule esitleda.
Sel aastal oli tore näha, et ERKI’le pääsemise konkurents oli kasvanud. Kandideeris üle 60 disaineri, aga ERKI’le pääses vaid 20 kollektsiooni ja kui nende hulka pääsesin, siis järelikult teen midagi õigesti.
Oled kolmel aastal ERKI’l osalenud. Miks?
Esimesel aastal tegime esimese kursusega koostöös ühiskollektsiooni, millele täna tagasi vaadates on väga hea näha seda, kui palju olen aja jooksul arenenud. Eelmine aasta tahtsin aga üksi proovida ja sel aastal ehk kolmandat korda ma tegelikult ei tahtnudki osaleda, aga kuna meie osakonnajuhataja EKAs utsitas, siis kaks päeva enne tähtaega tegin allnighter’eid ja läkski nii, et olen jälle ERKI’l.
Räägi oma kollektsioonist. Millega on tegemist?
Interlace on mu lõpukollektsioon, mis on inspireeritud 1940ndate sõjaaegsest varastatud kunstist. Reprodutseerisin oma lemmiku maalikunstniku ja suure sümbolisti Gustav Klimti töid riietele ning ka lõigetest jooksevad 40ndad läbi – puhvis varrukad ja ajastule iseloomulikud kraed. Lisaks veel kerge military joon näiteks teravate õlakute näol ja kui üldjuhul oodatakse minu loomingust üleni musta värvigammat, siis tegelikult on see täiesti kreisilt värviline. Kokku olen selle kollektsiooni jaoks joonistanud umbes sada erinevat kavandit, aga lavale jõuab neist ainult viis.
Kuhu sa oma loominguga tulevikus jõuda tahaksid?
Töötan hetkel Xenia Joosti käe all luues uut brändi ja kindlasti on plaan temaga jätkata. Muidugi tahaksin ka oma asja teha, aga teades, kui keeruline see kõik on, jääks minu isiklik bränd väga väikseks ja eksklusiivseks. Kuna kasutan palju käsitööd ja häid materjale, siis nende asjade hinnad lihtsalt ongi tavapärasest kõrgemad. Eks kui üks päev tunnen, et nüüd on õige aeg oma asja teha, siis kindlasti ka teen.
Kollektsioon “INTERLACE” on inspireeritud Teise maailmasõja ajal natsionaalsotsialistide poolt varastatud kunstist, eelkõige Gustav Klimti loodud Adele Block-Baueri portreest. Samuti on kollektsioon suuresti mõjutatud Klimti ajastu naisest. Kollektsiooni autor püüab leida paralleele toona toimunu ja tänapäeva vahel, kasutades erinevaid õmblustehnikaid, käsitöövõtteid ning materjale. “INTERLACE’i” autor Kristiina Jeromans on Eesti Kunstiakadeemia moedisaini 3. kursuse tudeng, kelle käekirja võiks iseloomustada omapärase ilu ja naiselikuse otsing, ranged vormid ning erinevate käsitöövõtete kasutamine.
Disainer: Kristiina Jeromans
Fotod: Silver Mikiver
Modell: Hanne – Loore Pajusoo
MUAH: Laura Salla
Asukoht: Stuudio Tehas