Äsja toimunud Intsikurmu festivali raames esines Lõuna-Eesti roheluses kahe päeva jooksul suur hulk artiste. Tegime juttu ühega neist, kelleks on räppar-slash-poeet EiK.
Tervist, EiK, kõigepealt pisut muljetest: kuidas olid tunded-mõtted nii vahetult peale live’i kui nüüd, festivalijärgselt, kus neil on olnud natuke settimisaega? Rahvast jagus ja lavapealse ning –esise vahel näis hea sünergia olevat; tegid ju lõpuks ka stage dive’i.
Ma ei väsi seda kordamast: see oli arvatavasti kogu mu senise elu parim kontsert, kogu senise elu parimal festivalil. Tund aega enne laivi oli plats täiesti tühi ning hakkas sadama paduvihma, mõtlesime naljaga pooleks, et kui tulebki kolm inimest padukas õõtsuma, siis teeme midagi legendaarset ja kutsume nad kõik lavale varju, et seal üks intiimne kontsert maha pidada. Keelitasime aga Kolmnurka, et ta kindlasti enne seti vähemalt ühe loo puldist maha mängiks, mille järele rahvas kohale liikuda oleks saanud. Lugu mängis umbes 5 minutit – Jonwayne’i “That’s O.K.” – ning kui laulu viimased klaverinoodid ära hajusid ning ma lavale astusin, oli selle esine inimesi puupüsti täis.
Tuleb vist tänada oma sõpra Mattias Hallismaad, kes tormas kohe huilates esiritta ja oli pea iga segase idee eestvedajaks, peab ta vist endale hypemaniks palkama. No ja kui oleks hüütud, et “pista pea ahju!”, siis ma oleksin seda arvatavasti teinud ka. Parimad kontserdid ongi justnimelt suurepärase publiku tõttu erilised ning juba festivali üldine olemuski dikteeris perfektselt kuulajaskonna, mis ei tormanud tol nädalavahetusel mitte Pärnusse EDMipeole, vaid laulis täiest kõrist “Falseti” ja “Palju ilusama” sõnu kaasa.
Oled sel aastal päris mitmel festivalil esinenud. Kas nüüdseks on mingi harjumuspärane rütm ka tekkinud, või on iga kord eriline? Kuidas festivalideks valmistud?
Eks ikka iga kord on eriline – nagu läheksid esimest korda. Intsikurmuga seoses olin muidugi ka kohutavalt elevil, kuna olin juba eelmiselgi aastal soovinud sinna samme seada ning kevadel tekkinud esinemispakkumine oli justkui taeva kingitus. Vabatahtlikena osalevad sõbrad panid juba kolm päeva enne kohapealt pilte üles ja ärevus muudkui kasvas. Festivalideks valmistumisel harjutan hulga kordi kõiki kavasse tulevaid palasid läbi ja tuletan mälupildis meelde, milline esinemispaik välja võiks näha, ning seejärel kujutan seda ette tohutult suure rahvahulgaga koos. Kui elevus on kadunud, pole mõtet enam asjaga tegeleda.
Mis teeb sinu arvates Intsikurmu festivali eriliseks? Mida tooksid esile, mis sinu arust teeb Intsikurmust Intsikurmu?
Arvestades, et igal paigal on teatavat liiki atmosfäär, siis lööb Intsikurmu oma kõrgete puude ja vabatahtlike poolt ülesseatud kaunite dekoratsioonidega õhkkonnatekitamises väga õrna kohta. Lisaks ei ole see ju ometi labane joomingumöll, kus purupurjus töllid omavahel arveid klaarivad, vaid rahulik alternatiivfestival, mille osalejad meenutavad pigem mõnusat hipikommuuni. Tõepoolest, eks need Weekendi võnked jõudsid nii mõnegi esinemisega ka meieni, ent see oli vaid vabastav, pidevat laaberdamist ja tümpsu ei saakski justkui taolises paigas ilmneda.
Programm oli äärmiselt eklektiline. Keda kuulamas-vaatamas käisid, millised teised esinejad sulle enim pinget pakkusid, ja miks?
Jõudsin esimesel päeval pärale kella 17 paiku õhtul ning kohe alguses hakkas mängima Vaiko Eplik ja Eliit, mida sai pealava läheduses sõprade-tuttavatega käteldes silmanurgast kuulatud. Seejärel nautisin natuke aega 5LOOPSi boombapirütme ja kuna noorte tõeline festival keerles suuresti telkimisplatsi ümber, naasime kontsertidele alles õhtul, kui suutsin äärepealt Paul Oja saatel karates oma järgmise päeva esinemise tähtsaima mälupulga porisse pillata. Nauditavat ülesastumist pakkus kindlasti ka Erki Pärnoja, see muusika oli niivõrd pehme ja mahe, et sa kleepusid selle külge kui kärbsepaberile. Metsakutsu oli muidugi samuti väga märkimisväärne, show tegemine tuleb tal välja lausa suurepäraselt.
Järgmisel hommikul saabus kohe pärast mu esinemist lavale Põhja Konn. Mattias Tirmaste teatas seepeale lummatult, et kunagi tahab ta justnimelt sellises bändis mängida. Õhtul aga tulid järjest 2 suurepärast ülesastumist, nimelt Cigarettes After Sex ning NOËP. Võtsime juba ligi pool tundi enne esimese kontserti lava ees kohad sisse, kuna esimeste akordidega oli ümberringi kogunenud sedavõrd tihe inimmass, et sealt läbipressimine oleks olnud sisuliselt võimatu. Taoline rahulik muusika muutis aga esinemise lõppedes olemise hästi uniseks, seetõttu tegime samas paigas kiire uinaku ning algaski väike Weekend, kui Andres Kõpper trummipulki lennutades öö läikima lõi.
Sinu loomingus mängib rolli nii räppimine kui spoken word. Mida nende omavahelisest sarnasusest ja erinevusest arvad? Kas neil on konkreetselt eri laadi taotlus ja mõju, või on nad lihtsalt sama skaala eri paigus asuvad väljendusvormid?
Minu perspektiivist on nad sama skaala eri tipud, ometi tuginevad mõlemad stiilid ju sõnalisele poolele. Oleneb lihtsalt see, kuidas nende ettekandmine kulgeb.
Kuidas spoken word sinu loomingusse oma tee leidis – kas see kujunes välja kuidagi juhuslikult või oli kaalutletud valik? Kas oled inspiratsiooni saanud ka konkreetselt spoken wordi või slam poetryga tegelevatelt artistidelt (nagu Saul Williams)?
Spoken word, nagu hulk teisigi aspekte mu muusikaloomes, saabus vist üsnagi naturaalselt ja sundimata. Kuna esimestes lauludes ei jaganud ma rütmist ning silbipikkustest mitte tuhkagi ja räppisin rohkem meloodia kui trummide järele, siis võtsingi tollal nõuks, et kui ma mitte kunagi taktitunnetust ära ei omanda, võiksingi teha täpselt nii biidirütmi eiravat kunsti, kui võimalik, ning seda nii lahedasti, kui võimalik. Kui küsisin oma esimest originaalset instrumentaali loole “Balti jaam”, päris Kolmnurk kohe, et mitu bari mul salmis on, seepeale panin segadusse sattudes netiotsingusse “rap bars normal length”, sõnumeerides kohe produtsendile kiiruga vastu, et “16… vist!” ja seepärast loo sõnad nii hullult vurisesidki, tegelikult oli salmi mitmele reale hakitud umbes 30 bari. Kohati on aga hea lihtsalt klassikalisest räpiraamist välja tulla, peaasi, et hästi kõlab.
Mis peab ühes palas olema?
Tükike hinge. Kolm tilka verd ja hästi suurepärased ideed muidugi mõista ka.
Algideest valmis ja väljas träkkide ning plaatideni viib mitmesammuline tee, mis vast kõigil mõneti erineb. On sul loomisprotsessiga seoses mingi oma rituaal või metoodika ka välja kujunenud?
Ei ütleks, et mul loomine mingit sorti rituaalina kulgeks, iga pala on ju tegelikult nagu eraldi inimene, kellega sõbrunemiseks ei saa alati samu nippe kasutada. Tuleb algidee, mõttevälgatus, hea tsitaat, elumoment, emotsioon või riim, seejärel käib kogu info läbi pisikese kausis vispeldamise ning kui juba silmad külge tekivad, siis puhun eluvaimu sisse ja toksin teksti arvutisse. Seejärel otsin hulgast instrumentaalpakikestest sobiva tausta või teen selle ise ja edasi tuleb juba sõnade toimetamise üle pead murda.
Oled päris produktiivne artist – vahemikus 2016 algusest praeguseni oled väljastanud kolm projekti („Melomaniakk“, „Pudistaja“ ja „uinak“). Millisena neid tajud – kas nad moodustavad mingi terviku eri tahud, väljendub neis mingi järkjärguline areng, või tähistab igaüks miskit erinevat?
Pigem võiks neid lugeda tõepoolest järkjärgulise arengu peegeldajateks: “Melomaniakk” ning “Pudistaja EP” on “uinakuga” võrreldes üsna ebaküpsed kogumikud, kompasin nendega piire ning tormasin siis rumala peaga kohe avaldama. Nüüdseks on mõlemad neist minu jaoks üsna raskestikuulatavad, kuna miksimise ja produtseeringute koha pealt on enamvähem paika läinud vaid palad, kus mõni teine kunstnik oma abikäe ulatada on suvatsenud, masterist rääkimata.
Samas “uinakuga” olen ise äärmiselt rahul: pole mitte ühtegi pala, mis mulle selle pealt lemmikuks ei oleks saanud, täitsa kohe selline uhke isa tunne. Kindlasti on selles suuresti süüdi ka teiste artistide panused: Kuera ehk Sammalhabe MC ehk Odd Nature higistas tunde arvuti taga ja kannatas mu kiledat häält, et kõik sisisevad sulghäälikud pehmeks taguda ning oma instrumentaalid mu sõnadega kokku kõlama suruda. Suure vaeva elas läbi ka näiteks Kolmnurk, kes on “Balti jaamast” alates mulle biidipakke läkitanud, samaviisi veel Chalice, kes ühe looga masterduse valjuse kindlaks määras: täpselt nii lärmakaks pidi lõppfaasis ka plaadi sisu saama. No ja kindlasti sõbrad, kes julgevad välja öelda, et demo kõlab pahasti ja kuskilt peaks vokaali kõvemaks kruttima ning venivat pausi lühemaks kärpima. Seega “Pudistaja” ja “Melomaniakk” olid testid, millest jõudsin puhtale lehele ühe päris tõelise albumiga, milleks sai “uinak”.
Produktiivsuse teemal jätkates – peale viimast albumit on ilmavalgust näinud ka koostöös Luurel Vargaga valminud träkk „Palju ilusam“. Kas edaspidised plaanid on juba kuju võtmas, või mida oodata võib?
Ma ei julge veel paljut suure suuga välja hüüda, ent ütleme nii, et sepikojast võib hetkel päeval ja ööl raua tagumist kuulda. Sügisel ehk, mul on momendil ligi 15 peaaegu terviklikku lugu pooleli ja käputäis neid on Varga uimastavate instrumentaalidega üle kullatud. Eks näis, pean laskma asjal veel marineerida, vahepeal proovin kontsertidel mõnda neist värsketest leiutistest ja testin, kuidas rahvas palasid vastu võtab, hetkel peab uut ja huvitavat veel vaid laivis nautima.
Kas leidub midagi, mida sa lugejatele veel öelda tahaks, mis siin intervjuus ette ei tulnud?
Kui piisavalt märatsed, saad kõiges keskpäraseks!
*Aitäh! Edukat hustle’i jätku.
EiKi tegemistega saab kursis olla järgmiste lehtede kaudu:
Instagram
Facebook
Soundcloud
Spotify
Bandcamp
Fotod: Hooligan Hamlet