Ma ei ole fotograaf. Sa lugesid just selle arvustuse kõige olulisemat rida. Ma teen niisama enda lõbuks pilte ja kõik, mida ma tean ja oskan, on aja jooksul lihtsalt kogemusega tulnud. Tänaval kasvanud noh. Sama on ka selle suure Sony kahuriga. Kindlasti on sellel featuure, mida ma ei kasutanud ja, mille kohta oleks arvustuse lugejal tore teada saada, aga siin artiklis on kirjeldatud amatööri kokkupuudet. Nüüd, kus selle osaga arvustusest on klaar, hüppame aga pea ees sisse.
Ma olen seda teleobjektiivi liikumist pikalt nillinud. Liikumist nagu movementi. Tundub tänavafotograafias hetkel ikka väga kuum moevool ja Instagramis tugevalt laineidlööv nähtus. Aina rohkem ja rohkem noori innovatiivseid fotograafe kasutab teleobjektiivi olukordades, kus normaalne, mõistuse juures piltnik seda võibolla ei teeks. Noortel on lihtsalt nii pohhui, mida need fotograafia reeglistikud ja raamistikud ette näevad. Võibolla tundud set‘il natuke opakas, kui teed 200mm pilti olukorras, kus normaalne inimene keeraks 55mm toru ette, aga õhtuks (ehk siis päeva lõpuks), keda see kotib, kui pärast tulemust Instagrami üles laadides on piltidel 1k+ laiki ja followere kukub peale nagu oleksid just oma lapse sündimisest reality show teinud. Liiga tõsiselt ei tasu seda muidugi võtta, mis ma siin just rääkisin, aga pisikene tõetera on nendes sotsiaalmeedia reaktsioonides vahel ikka sees ka.
Otsustasin oma Sony α7II aparaadile Photopointi fototehnika rendist külge laenutada valgusjõulise f4 klassikalise 70-200mm telesuumobjektiivi. Integreeritud OSS stabilisaator and shit ka küljes. Tegemist siis teleobjega, mis on mõeldud Sony α ja NEX pool- ja täiskaader hübriidkaameratele. Hinnaks mõnusad 1755€. Hind on selline tore asi, mida ei tasu asju laenutades kordagi unustada. Mul oli kunagi üks sõber, kes lubas alati oma puldiautoga mängida ja oma jalgrattaga sõita, aga täpselt sellel hetkel, kui sõrmedega ratta lenksu puutusin, vuristas ette ratta hinna, päritolu ja julgustuseks lõppu “sina vastutad!”.
Hind hinnaks, aga päris naljakas on ikka nii pisikene aparaat koos sellise vihmaveerenniga. Umbes sama totakas vaatepilt nagu Nicki Minaj ja Shaquille O’neal kõrvuti sama foto peal. Totakas nägi välja küll, aga samas andis juurde ka mingit ürgset jõudu. Muutis mind kuidagi tugevamaks. Käisin isegi rohkem jooksmas sellel nädalal. Vaatasin kõiki möödujaid Metsatölli Markuse pilguga.
Ürgsest jõust laetuna sättisin ennast kohe võimalikult ebamugavasse olukorda ja võtsin teleobje kaasa pildistamisele, kus tavaliselt oleksin kaasa pakkinud midagi 24-70mm või 35mm kanti. Esimese 15 minutiga sain aru, et telesuumobjektiiv miksitud hübriidkaameraga on elu. Mul ei ole mingit põhjendust sellele. Tunne oli hea, pildid tulid pullid, modell oli rahul. Kas sul on midagi veel siin elus vaja? No okei, Lamborghini ustega Tesla oleks ka mõnus, aga saad aru küll, mida ma mõtlen. See virvendus, see võbelus, mis mul tekkis peale teleobjektiiviga shooti oma pilte üle vaadates, see on midagi, mida ma varem pole tundnud. Kohati oli tunne nagu fotod poleks minu tehtud (heas mõttes), nagu jälgiksin enda tegevust kõrvalt. Ilm oli pilvine ja hämar, situatsioon ise suhteliselt vaba ja pildid sündisid liikumise pealt, ilma poseerimata. Objektiiv sai kõigega kenasti hakkama.
Põhi asi, mida ma ammu teleobjektiiviga teha olen tahtnud, on üks korralik auto pilt. Selle eesmärgiga objektiivi ka rentisin ja seda püstitatud ülesannet ma suuremalt jaolt ka lahendama asusin. Tulemus oli täpselt see, mida ma ootasin. Minu auto piltidelt oli siiamaani puudu see päris auto pildi tunne ja 70-200mm tõi minu jaoks selle.
Objektiiv on loomulikult suhteliselt raske. Tegemist on ikka pro tööriistaga. Üks asi, mida tahaksin kunagi tulevikus kindlasti veel proovida, on liikuvaid objekte (loe: koeri) jäädvustada. Kokkuvõttes võin öelda, et telesuumobjektiivi kasutamine hübriidkaameraga pettumust ei valmistanud, pigem vastupidi. Tuleb tasapisi raha kõrvale sättima hakata, et endale koju arsenali üks korralik laevakorsten lisada.
