Tekst ja fotod: Sulev Ladva
Esimese osaga saad tutvuda SIIN.
Autoga reisimine on üks ägedamatest viisidest võõraid riike avastada ja Lõuna-Prantsusmaad külastades, oli kindel, et peab üüriautoga sõitma ka kurikuulsaid mägiteid. Kuigi sõitmine ise on kindlasti kõige meeldivam osa, hoiab lähedast teist kohta autotrippide planeerimine.
Kõige aega nõudvam ja samuti ka põnevaim osa on ilusate teede leidmine, millel sõitu tõeliselt nautida. Reeglina tähendab see hiliseid õhtuid ja öid täis Google Mapsi, YouTube’i ja Evo autoajakirjade läbi sirvimist, et leida need kõige maalilisemad teelõigud.
Ei aitäh, Citroëni ma ei soovi
Kuigi Lõuna-Prantsusmaa polnud klassikaline autotripp, oli üüriauto broneeritud siiski 48ks tunniks. Tüüpiliselt ei möödunud sõiduki kätte saamine sekeldusteta, kuna minu broneeritud sõiduk ei olnud saadaval. Autorendi firma tahtis see-eest mulle pähe määrida mingisugust Citroën C4 varianti (vist oli Cactus või Picasso). “See on mahukam ja maksaks muidu rohkem, kui teie broneering,” ütlesid nad. Jonni ma ei jätnud ja palusin siiski BMW 1. seeria luukpära, nagu internet mulle lubanud oli.
Pärast natukest ootamist, oli soovitud BMW 118i üles leitud ja seiklus võis alata. Enne, kui sõiduni jõuan, pean kiitma isikut, kes otsustas, et BMW 118i üüriauto peaks olema M-paketiga. Sellega kaasnesid madalad sportistmed ja ütlemata ägeda disainiga sportrooli. Kes iganes sellise otsuse tegi, väärib ametikõrgendust!
Kurvilised teed kõrgustesse
Esimene plaanitud mägitee kandis numbrit D2202. Kui ülejäänud sõiduelamust pakkuvad sihtpunktid kandsid luulelisi prantsuskeelseid mägiteede nimesid, teadsin tänu internetile Gorge de Daluis kanjonit läbivat teed vaid nimega “Red rock road”. Kuigi kõrgused olid Eesti mõistes suured, umbes 700-800 meetri kanti, oli see tulevaste Col’idega võrreldes siiski üsna madal.
Umbes pooleteise tunni sõidu kaugusel Nizzast oli “Red rock road” sõiduelamuse poolest eriline seepärast, et mitu korda olid erinevad sõidusuunad täiesti eraldi teelõikudel. Kui minu sõidusuund keeras paremale ümber punase kalju, läbisid vastu tulevad autod sama kalju otsejoones tunnelist. Sellistel lõikudel leidus rohkem kindlust nautida kurve, kuna sa tead, et kedagi kitsal asfaltil vastu ei tule.
Edasi kerkis teekond aina kõrgemale jõudes mägiteeni Col de la Cayolle, küündides 2 326 meetrini merepinnast. Kõrgustes vähenes taimestik, mis tõttu paranes ka nähtavus läbi kurvide. Rooli taga oli suu pidevalt naerul ja pärast igat nõelasilma kurvi avanes järjekordne postkaardi vääriline vaade.
Sõit nagu videomängus
Kõige kõrgem tipp saabus aga Col de la Bonnette nimelisel mägiteel. Col de la Bonnette köitis tähelepanu faktiga, et see on väidetavalt kõige kõrgeim asfalteeritud tee Euroopas. Ümber Cime de la Bonette mäetipu jõudis autotee 2 802 meetri kõrgusele, kust jalgsi sai edasi müttata veel 2 860 meetrini veepinnast.
Viimaseks mägiteeks oli Col de Turini, mis on tuntud legendaarsest Monte-Carlo rallist. Natukene enne reisi mängisin paari aasta tagust DiRT Rally videomängu oma Xbox One’il ja Col de Turini oli tõesti sarnane. Ühel pool laotud kividega sein, teisel pool teeääris ning langus, mille sügavust teada ei tahagi. BMW 118i roolis oli tõesti tunne, et olen sattunud videomängu.
Eelpool mainitud Col’id olid kindlad mägiteed, mille külastamine oli juba ette planeeritud. Meeldivaks üllatuseks olid aga igasugused muud teed, mis lihtsalt jäid plaanitud marsruudile.
Üks eredamatest mälestustest oli sõit Col de Turini suunas, kui ees sõitis sinine Subaru WRX STi luukpära ja sabas püsis kollane Clio RS. Olgugi, et minu kasutuses olnud BMW 118i pole kõige sportlikum luukpära, ei tähendanud, et ma kahest kohalikust autojuhist seda sõitu oluliselt vähem nautinud oleksin.
Äratuskell helises kell 5 hommikul
Lõpetuseks pidi üüriauto tagastatud olema kolmanda päeva hommikul kell 10 ja eelneval õhtul otsustasin, et viimane sõit on veel ees. Ärgates kell viis hommikul enne päikesetõusu, sõites läbi pimeda ja magava Nizza jõudsin ma poole seitsmeks ühele lemmikutest teedest sellel reisil.
Autodest peaaegu tühja “Red rock roadi” sõitmine äsja tärganud päikesevalguse käes oli täielik lust. Punaste kaljude lõppedes, pöörasin BMW luukpära ringi ja läbisin sama tee jälle vastassuunas läbi terve trobikonna tunnelite.
Ustav mägiteede ristleja BMW 118i jõudis Sixti kesklinna garaaži mitukümmend minutit enne tähtaega ja oligi aeg minna hommikust sööma. Kui kunagi on põhjust jälle Lõuna-Prantsusmaad külastada on kindel see, et peab leidma aega autosõiduks. See on lihtsalt parim meelelahutus, mida eales kogenud olen.