Meie ajakirja veergudele on viimasel ajal sattunud palju reisimise ja ringi seiklemise teemalisi artikleid ning arvamuslugusid. Sellega seoses koondame kõik sedalaadi jutu ühe koondnime alla – TRAVELHAMLET. Need on artiklid, kust leiad inspiratsiooni, ideid ja lahendusi, kui on plaanis lähiajal maailmas natuke ringi vaadata. Seekord räägib oma loo autoajakirjanik, Star Warsi sõge fanatt ja trummar Sulev Ladva.
Lõuna-Prantsusmaaga on samas kandis ohtralt pilvedesse küündivaid mäetippe, mis tähendab ka maalilisi vaateid ja ägedaid sõiduteid. Põhja-Itaalia, Austria ja Šveits tulevad esimesena pähe ja samuti ei jääks kindlasti varju ka natuke kaugemad Pürenee mäestik Prantsusmaa ja Hispaania piiril. Kuid ei pea sõitma umbes 2 000 km, et nautida potentsiaalselt maailma ilusamaid autoteid, sest need on meil peaaegu, et kiviviske kaugusel.
Piisab lihtsalt rootslaste naabrite külastamisest Norras. Trollstigen, Lysebotn, Ryfylke on vaid mõned kohad, kus mägiteed garanteerivad püsiva sõiduaegse naeratuse. Norras on suur valik ametlikke turistiteid, mis garanteerivad elamusterohke autoreisi läbi vapustava viikingite maa. Olles hiljuti sõitnud nii Lõuna-Prantsusmaal kui ka Norras ei pea võimas Skandinaavia maastik kindlasti alla vanduma soojemale Prantsuse Rivierale.
Mägiteed trollidemaal
Trollstigen tähendab otsetõlkes trollide teed või rada ja kuigi ühtegi müütilist olendit silma ei jäänud, ületas mägitee igasugused ootused. Trollstigen asub teel number 63, mis on terves pikkuses kohustuslik sõit ka neile, kes pole autoinimesed. Umbes 160-kilomeetrine tee möödub maalilisest Geirangerfjordist ning tõuseb ja langeb mitu korda tagades postkaardi väärilisi vaateid rohkem, kui sul sõpru on, kellele postkaarte saata.
Põhja poolt alustades algab retk Trollstigenist üles sõitmisega ja kõrgete kaljude vahel lookleval teel jätkub jahmatama panev maastik, kuniks jõuab jälle langus alla fjordi äärde. Mitu korda veel üles- ja allamäge sõites ja praamiga Storfjordenit ületades, on tee nr. 63 lõpupoole imeline vaatepunkt Dalsnibba, mis on 1 476 m kõrgusel asetsev mäetipp.
Autoreis jätkub veel läbi kahe Norra turistitee: Gamle Strynefjellsvegen ja Gaularfjellet. Kuigi maastik ei pruugi olla koguaeg sama võimas nagu Trollstigenis, on lihtsale Tallinna noormehe jaoks tegemist siiski vapustavate vaadete ja ülivõrdes sõiduelamusega.
Juhuslikult avastatud teed osutusid kõige lõbusamateks
Järgmisted kõrghetked Norras saabusid mõni päev hiljem, kui sõit jätkus Bergeni linnast lõuna poole. Norra ametlikest turistiteedest olid valikus Hardanger ja Ryfylke, millest viimane oli kui avastamata kalliskivi. Kui Trollstigen ja veel hiljem saabuv Lysebotn olid teed, mida internetis kiideti taevani, sattus Ryfylke reisiplaani pool juhuslikult.
Olgugi, et pidevat 180-kraadiste nõelasilma kurvide armaadat ei kohanud, oli laugemalt kulgev kaljudevaheline tee valdavalt isegi ägedam sõidukogemus. Kivine maastik, vähene ja madal taimestik tagas alati hea nähtavuse ja hõreda liiklusega teed sai täiel rinnal nautida. Sama päeva õhtul jätkasin Norra avastamist ka jalgsi ning väike matk Preikestoleni kalju ääreni pani mõtlema, et võib-olla oleks viikingite maa avastamine ilma autota isegi veel ägedam.
Viimaseks huvipunktiks autoroolis oli väike küla nimega Lysebotn, täpselt muidugi siis tee, mis sinna viib. Jällegi muutus kõrgustesse sõites maastik täielikult ja olin ümbritsetud kaljudest ja rohekas-pruuni samblikuga kaetud kividest. Lysebotnvegen jõudis fjordi äärde kalju peal, mis oli umbes 650m kõrgusel veekogust. Järgnes 6 km pikkune tee jupp täis paremale-vasakule pööravaid nõelasilmakurve, mis lõppes Lysebotnfjordi ääres. Kiiremat langust pole autoga vist eales kogenud ja gaasi pedaali vajutamine polnud enamus ajast vajalik.
Järgmist Norra külastust ootama jäädes
Skandinaavia riigid on alati südamelähedased olnud ja nädala pikkune autoreis mööda Norrat kinnitas seda veel enamgi. Juuli lõpus aset leidnud retk oli kõike muud kui suvine: hall taevas, pidevast vihmast tingitud niiske õhk ja kohati vaid 7-8 kraadi sooja. Sellest hoolimata sobis atmosfäär Norra võimsasse loodusesse, kui valatult ja ei kõhkleks hetkekski, kui tekkiks võimalus sinna jälle naaseda.
Loomulikult on kuskil sügavas ajusopis juba plaanid, kuhu tahaks Norras uuesti minna, milliseid kohti rohkem avastada ja mida teeks seekord teistmoodi. Autoentusiastina jäävad elamusterohked autotripid alati pikalt meelde ja Norra pole erand. Seniks aga jään õhinal ootama oma järgmist trollide jahti viikingite maal.