Vanasti oli nii, et kui äge, uus ja värske nähtus jõudis telereklaami, siis oli selle asjaga suhteliselt head aega, see ei olnud enam cool. Ma ei teagi, kas mõminaräpi fenomen on meie kultuuris aastaga 2018 üle kasutatud või, kas see oli üldse algusest peale mingi äge asi? Selge on see, et kuskil reklaamiagentuuri tagatubades peetakse seda täna piisavalt klikisõbralikuks nähtuseks, et see kliendile maha müüa, sellesse suurem kogus raha sisse pumbata ja siis mõnusa naeratusega meediaagentuurilt “leviku raportit” ootama jääda. Ning see, kallid sõbrad, on noortele räpparitele ainult hea. Täitsa võib juhtuda, et võidetakse ka mõni kuldmuna, kas just kuldne, ei ole kindel, aga pronks kindlasti, emmed-issid saavad ka teada, millega nende laps tegeleb ja kõik võidavad.
Kui cool ja äge see on, kas bränd kasvab või kahaneb, kas te viite oma kinnise nina probleemid sinna või kuhugi mujale, see on kõigi enda otsustada. Mööda ei saa vaadata sellest, et Indrek Ojari Post Alo roll on kõva ja loo lüürika on õnnestunud, arvestades, kui kosmiliselt halb see näiteks võiks olla. Ma ei tea, miks ma järsku seda kõike siin läbikukkunud muusikakriitiku hapu tooniga lahkama hakkasin. Võibolla sellepärast, et ma olen 100% kindel, et meediaagentuur paneb selle artikli oma raportisse “tasuta PR” lahtrisse sisse ja võib juhtuda, et klipi autorid loevad seda ja ma kasutan siin lihtsalt oma võimalust nendega suhelda.
Ühesõnaga, teile jäägu siit kõlama see, et täitsa muheda asja tegite, natuke on imelik ja päris 100% seisukohta ei suuda võtta, kas xanaxi-räpi ja apteegi link on far-fetched või mitte, aga teostus mõnus ja casting 10/10.
Vaata videot, lase earned-media numbritel kasvada ja ole ise kohtunikuks.