Mulle meeldib Ämblikmees. Olen juba väiksest pätakast saati rohkem Marveli kui DC mees olnud. Kuigi Batman on ülimalt tuus, oli minul kui suvalisel nagamannil lihtsam samastuda tavalise kutiga, kel tavalise kuti probleemid (supervõimed välja arvata) kui rikkuriga, kel varjudes pesitseda ja mossitada meeldib. Igatahes – Peter Parker ja tema alter ego suutsid (peaaegu) alati leida ka halvas olukorras midagi head. Täpselt sama saab öelda Ämblikmehe uue filmi kohta. Mitte et see oleks nii halb, et sellest oleks vaja midagi head otsid- teate, alustame uuesti!
“Ämblikmees: Kodust kaugel” on juba kohe alguses raskel positsioonil. “Tasujad: Lõppmäng” poolt tekitatud haavad ei ole jõudnud veel paraneda, kui juba hakatakse ribide vahele uusi nugasid lükkama. Ma alles pühin põskedelt pisaraid ja te tahate mind järgmisele seiklusele viia? Laske meil hinge tõmmata! Võib-olla sellest tulenevalt tundub järjekorras 23. Marveli filmiuniversumi teose esimene pool… kuidagi aeglane? Äkki lastakse meil teadlikult harjuda maailmaga peale Thanost?
Ei pea olema hiromant saamaks aru, et koorem Peteri õlgadel on meeletult raske
Värskes linateoses läheb nimitegelane koos oma klassikaaslastega suvepuhkusele Euroopasse. Tema plaanidele ühele neiule oma tunnetest rääkida visatakse aga kaigas kodaratesse, kui kohale ilmuvad erinevaid elemente – maa, õhk, vesi ja tuli – esindavad koletised ning nendega võitlev Quentin Beck ehk Mysterio, kelle koduks hoopiski teine universum. Koos kaasneva kaosega ilmub Peteri ellu ka Nick Fury, kes poisi oma keskkonnast välja rebib ja käseb tal maailma päästma hakata. Ei pea olema hiromant saamaks aru, et koorem Peteri õlgadel on meeletult raske.
Jake Gyllenhaal on järjekordne tuntud Hollywoodi tippnäitleja, kes kistakse Marveli filmiuniversumi kirevasse koosseisu.
Lugu on lihtsakoeline, ent arvestades “Lõppmängu” kaalu, on tegemist pigem positiivse nähtusega. Põgusalt räägitakse, millised olid Thanose tegude tagajärjed ning sujuvalt põimitakse “Kodust kaugel” kokku Marveli vanemate linateostega. Pisut üllatuslikult ulatuvad juured üpriski kaugele. Küll aga ei tule üllatusena teatud süžeeliinid, eriti juhul, kui Ämblikmehe ajalugu tunda. Samamoodi on tuttav filmi keskne n-ö “tiinekadraama”, mille käigud oh nii tuttavlikud, ent kuradima efektiivsed. No kuidas ma ei ela noorte armastusele kaasa!
Ämblikmehe vihavaenlaste nimekiri on massiivne ja ääretult kütkestav
Märul on eeskujulik. Ämblikmees on alati Marveli nõtkeimate kangelaste hulka kuulunud, mistõttu jõuab ekraanile täpselt parajas koguses piinliku täpsusega välja mõõdetud õhukoreograafiat, mille abil kuulide ja plahvatuste eest põigelda. Linateose teises pooles manatakse ekraanile üks ebamaiselt äge visuaalselt stimuleeriv sektsioon ning pisut tekitab kurbust asjaolu, et seda ülejäänud filmiga võrreldes niivõrd väheses koguses jagatakse.
Samuti on filmis piisavas koguses huumorit, kuigi seda viljelevad peamiselt (tasemel) kõrvaltegelased ning Ämblikmehele endale jäetakse pisut vähe materjali, millega tööd teha. Mölapidamatus ja halvad kalambuurid on ju alati eelkõige võrgupea tunnusmärgid olnud. Loodetavasti suudab järgmine film selle pisikese vea heastada.
Vot see on armastus!
Kui tuua välja üks element, millega mõlemad Marveli universumisse kuuluvad Sony linateosed hiilata suudavad, on selleks huvitavate pahalaste eksistents. “Kojutulek” tõi hõbeekraanile lihtsa mehe, kelle motivatsioon oli selge ning faktorid, mis ta halvale teele lükkasid, loogilised. Umbes sarnaselt (ent samas totaalselt erinevalt) on lahendatud ka “Kodust kaugel” põhikurjami taustalugu. Üleüldse aitab too lüke meenutada, kuivõrd massiivne ning ääretult kütkestav on Ämblikmehe vihavaenlaste nimekiri. Heietaksin hea meelega pikemalt, ent see nõuaks juba teatud hetkede reetmist. Tabage mind millalgi õlleklaasi kõrvalt, siis võin eetri täis rääkida!
“Ämblikmees: Kodust kaugel” on täiuslik vahelüli, mis paneb ühele faasile väärika punkti
Tom Holland tõestab taas, et on peaosaliseks ideaalne mees. Kui Tobey Maguire oli suurepärane Peter Parker, aga hädine Ämblikmees ning Andrew Garfield humoorikas võrgupea, aga absoluutselt tõsiseltvõetamatu nohik, siis Holland kannab mõlemad rollid suurepäraselt ära. Kiidusõnad ka sümpaatse Jake Gyllenhaali suunas; erilist tähelepanu väärib veel ka Martin Starr, kelle ontlik õpetaja on üks filmi helgemaid elemente.
Mis oleks üks koomiksifilm ilma rohke mölluta?
“Ämblikmees: Kodust kaugel” on täiuslik vahelüli, mis paneb ühele faasile väärika punkti, ent tutvustab oma tiitritejärgsetes stseenides piisavalt värskeid ja ootamatuid ideid, mis panevad fännid pingeliselt järgmist faasi ootama. Kodukandi sõbraliku kangelase fiktsionaalne tulevik ei pruugi just kõige helgem olla, ent kui rääkida frantsiisi järgmistest reaalsetest sammudest, võib vägagi positiivselt meelestatud olla!
P.S. Nagu eelminegi kord sisaldas “Kodust kaugel” ühte konkreetset stseeni, mis mulle kinosaalis ääretult suure naeratuse suule manas. Õnneks oli pime, keegi ei näinud ja ei pidanud mind seega imelikuks.
P.P.S. “Into the Spider-Verse” on siiski jätkuvalt parim Ämblikmehe film teadaolevas universumis!