PÖFF-i raames on võimalus vaadata dokumentaalfilmi “Üks mees ja tema tossud”. Ehkki esimese hooga jääb mulje, et tegemist on mõnusa ketsiteemalise vaatamisega, tuleb pisikese süvenemisega filmi treilerist välja teose tegelik toon ja sõnum. See ei ole austusavaldus Michael Jordanile ega tema pärandile, vaid koputus suurte staaride ning brändide südametunnistusele. Tossude võrratu turundamine on aastate jooksul maailmas näidanud oma varjukülge. Viimane surmaga lõppenud juhtum leidis aset hiljuti 2019. aastal Denveris, kus 14-aastane poiss tapeti “lihtsalt tossude pärast”. Minu kirjutis siin on väike meeldetuletus, et tegemist ei ole probleemiga, mida saaks ainuisikuliselt siduda Michael Jordaniga või üldse tossukultuuri ja Nike brändiga. Meil kõigil on siin tööd kuhjaga.
Usun, et paljudelt ketsipeadelt on tihti küsitud, et mis värk nende tossudega ikka on. Need on ju ainult tossud. Selleks, et seda maailma paremini mõista, tuleks minu arvates arutelust eemaldada sõna “tossud”, sest need ei mängi “värgi” kirjeldamisel kõige olulisemat rolli. Võime selle sõna asendada näiteks sõnaga “autod” või “lilled” või näiteks “ma ei kanna maski”, “jalgpall” või miks mitte “patriotism” või “veganlus”. Kõikide nende asjade kohta saab keegi küsida, et mis värk nendega on.
Mina ise arvan, et “värk” on tegelikult üsna primitiivne. Me kõik tahame kuhugi kuuluda. Ma tean, et mina tahan. Soovime olla osa millestki suuremast, elada millegi mõjuväljas. See iha on meisse sisse kodeeritud. Eriti neil, kes väidetavalt ei taha kuhugi kuuluda. Nemad on “mittekuhugikuulujad” ja sellistes gruppides on grupitunne tihti veel tugevam.
Grupitunde erinevad väljendusvormid
Kunagi väga ammu oli lihtne – oli üks suur jumal ja kõik need, kes seda ei uskunud, tapeti ära või pandi vangi. Täna on ühiskond arenenum ja keerulisem, inimesed on vabad. Ühte jumalat on tulnud välja vahetama sada palju kaasaegsemat ja ägedamat jumalat. Suured vägevad jumalad, kellesse koos teiste mõttekaaslastega uskuda. Olgu jumalaks klassik autode kogunemised, Kalamaja päevad, rassism või tossukultuur – mina arvan, et need on väga laias laastus inimeselooma grupitunde erinevad väljendusvormid. Väga laias laastus. Loomulikult on nüansse ja detaile rohkem, aga arvan siiski, et mingi tõde on selles idees olemas.
“Üks mees ja tema tossud” räägib tossukultuurist kohati kui “hullusest” ja nagu ikka, natuke naeruvääristab neid “lolle, kes tosse kokku krahmavad”. See on ketsiteemale üsna populaarne nurk, sest selliselt rääkides saavad kõik inimesed sellest aru. Sõnakõlksud nagu “lihtsalt tossud”, “tossude pärast” on nii mõnusalt suupärased. Minu arust, kui räägitakse nendest lollidest, kes hea turunduse pärast meeleheitlikult tosse kokku ostavad, unustatakse ära, et sellised oleme tegelikult me kõik. Tossud ja Nike ja Michael Jordan ei ole siin need, kelle poole oma süüdistavaid sõrmi suunata. Need oleme meie ise, inimesed. Kui meie ei suuda turundust ja propagandat mõistusega tarbida, siis selles ainuisikuliselt turundajat süüdistada, tundub mulle natuke liiga meelevaldne. Meil kõigil on selles oma osa täita. Filipiinidel hakkasid inimesed pandeemia ajal tavapärasest rohkem taimede ja aiandusega tegelema, mis tõstis taimede hindu poes mitu tuhat protsenti, mis omakorda viis inimesed selleni, et rööviti ja rüüstati avalikke parke ning varastati taimi. Polnud isegi turundust vaja, et inimesed kaotaksid mõistuse.
Vastutus on ka inimeste enda õlgadel
Minu veendumus on, et loomulikult saab alati turundada vastutustundlikumalt, aga vähemalt sama suur vastutus on ka inimeste enda õlgadel. Olla targem, olla põhjalikum, vaadata erinevaid pooli ja langetada oma enda otsus. Ja neile, kes “Üks mees ja tema tossud” filmi vaadates ei saa aru, mis värk nende tossudega on, soovitan vaadata seda filmi nii, et asendate seal sõna “tossud” millegagi, mis teile meeletult korda läheb, kus teil on tulihingelised mõttekaaslased ning eksisteerib midagi suuremat, millesse te kõik koos siiralt usute. Usun, et nii on tossukultuuri natukene lihtsam mõista.
Filmi “Üks mees ja tema tossud” saab PÖFF-i raames veel vaadata 28. novembril kell 18.15. Rohkem infot PÖFF-i kodulehel