Tekst: Kevin Poll
Fotod: Metsakutsu
Metsakutsu andis hiljuti välja uue sotsiaalkriitilise loo “Murekõne”. Loo tausta autoriks on noor produtsent IKStee, kelle Metsakutsu avastas Instagramist. Loo mixi ja masteri eest vastutab Meelis Meri ja kogu visuaalse poole autoriks on räppar ise. Uue loo puhul arutasime natuke väiksemaid ja suuremaid maailma asju. Muuhulgas rääkisime muutustest loomingus võrreldes viimase albumiga, vaimsest tervisest ning miks muusikast on saamas content ehk sotsiaalmeedia sisu.
Su viimasest albumist on möödas 4 aastat ja meie viimasest intekast on möödas 7,5 aastat (lihtsalt pidin mainima). Selle ajaga on palju muutunud. Kuidas on selle ajaga muutunud su looming ja kuidas sina ise?
Internetis ei ole piisavalt ruumi, et sellele küsimusele vastata, aga ma püüan. Lühike vastus on, et kõik ja mitte midagi. Pikem vastus on, et ma analüüsin koguaeg oma loomingut, proovin leida mustreid, proovin leida, mida populaarsemates töödes inimesed hinnata võisid, mida ebapopulaarsemates ei sallitud, mida ma peaks edasisele teekonnale kaasa võtma, mille sinnapaika jätma, mis mujal toimub, mida hinnatakse, mis järgmise kurvi taga juhtuda võib jne.
Samal ajal, ükskõik, kui palju ma proovin oma loomingut vastavalt sellele kõigele muuta, suunata, paremaks kruttida – mulle tundub, et ma ei ole suuteline oma muusikat sellisel määral kontrollima või siis mul puudub piisav motivaatsioon oma muusikat kontrollida. Tihti justkui tean, mida ma peaksin tegema, et muusikas mingeid uusi eesmärke täita nö “paremaks saada”, aga muusikat tehes voolab kõik ikkagi orgaaniliselt. Mul puudub selle üle kontroll, kuhu uus lugu viib või mida saavutab, millist sõnumit kellele edastab. Tuleb kuskilt äge biit, kogunevad erinevad ideed, tuleb aeg need omavahel ühendada.
Ja sellisele loomingule on väga raske edukaid turundusplaane välja töötada ning üldse eesmärke seada. Nii et ehkki kõik minu puhul tundub justkui planeeritud ja pakendatud, siis reaalsuses lendlen ma tuules, mida mõjutab minu keskkond, võimalused, poliitika, tuju, seltskond, sotsiaalmeedia jne. Ja nii on see olnud tegelikult mitte viimasest albumist saati, vaid tegelikult juba “Elu ristteest” alates. Paar aastat tagasi oli selliselt kulgedes võimalik Eestis populaarset räppmuusikat teha. Tänastes tingimustes nii lõdvalt enam ei saa, turg on tihe ja esile tõusevad need, kellel on oskus, tahe, motivatsioon muusikaga eesmärgipäraselt töötada. Muutunud on aga kindlasti see, et olen rahulikum, ei ärple nii palju, teisi räppareid jälgides üsna loomulik asjade kulg. Proovin igapäevaselt teha rahu sellega, et see, kuidas mind teiste poolt väärtustatakse, ei ole minu tegelik väärtus. Ja tunnistan, et see on keeruline.
Viimasel ajal oled pigem välja andnud lugusid. Kuidas sulle tundub, kas albumite aeg üleüldse hakkab vaikselt läbi saama?
Ei oska selles vaidluses seisukohta võtta ausalt öeldes. Ise olen selliselt tegutsenud puhtalt sellepärast, et nii on juhtunud. Minu arvates on olulisem muutus võib olla see, et muusikast on saamas content ehk sotsiaalmeedia sisu. Contentiga on see, et seda tuleb toota. Jah, natuke ka vahel luua, aga pigem ikkagi toota. Ja contenti edu ning väärtust kontrollivad algoritmid. Ja algoritmid on toonud muusika loomisesse uue muutuja – tootmise tihedus. Loomulikult oli ka enne kõva sõna, kui artist suutis karjääri jooksul ühe hea albumi asemel teha mitu. Aga täna on muusika tootmise tihedus kindlasti olulisemal kohal kui kunagi varem. Ja see on minu arvates muusikat täielikult muutnud. Kui muusik teeb muusikat kehtivate contenti tootmise reeglite järgi (mõtleb, miks inimesed peaks seda levitama, kuidas selle juures kõige kauem aega veedetaks, kuidas kuulajad sellega ise midagi teha saaksid jms) saab see suure tõenäosusega edukamaks looks, kui muusikategemise reeglite järgi ehitatud lugu, kus keskendutakse meloodia, sõnumi, emotsiooni, helikvaliteedi jms peale. Loomulikult on erinevat muusikat ja erinevaid näiteid, aga näen seda tendentsi ja tunnen, et suudan mitme teose edu läbi selle prisma enda jaoks lahti seletada.
Uus singel “Murekõne” on sotsiaalkriitiline statement ja väga tugev seejuures. Loost aga kumab läbi, et ei ole alati lihtne otsustada, kas kaasa rääkida või mitte. Kui palju sisemist võitlust see endaga kaasa tõi ja miks sa otsustasid ikkagi sellise loo välja anda?
See sõnavõtmise võitlus on minus pidev ja seda nii loomingus kui isiklikus plaanis üldiselt. Tunnen aina rohkem, et kõik, kaasaarvatud ma ise, räägime koguaeg igalpool liiga palju, avaldame arvamust ja tegelikult peaksime vahel lihtsalt vait olema. Põhjus, miks ma sellise loo välja andsin, oli peamiselt vist see, et tahtsin midagi aasta alguses välja anda ja see lugu oli valmis. Teiseks lõppes 2020. aasta Eesti poliitikas selliselt, et väga raske oli selleks nö targemaks jääda, kes järele annab. Tundsin, et möirgajate sõnum läheb liiga ühekülgseks ja tahan natuke balanssi tuua.
“Muusikat toodetakse kergekäelisemalt, mis muudab ilmselt ka suhtumise kriitikasse lihtsamaks” – Metsakutsu
Kui ma ei eksi siis “Be 1st” podcastis rääkisid ka just sel teemal, aga kui keeruline (vaimselt) on üldse muusikat välja anda ajal, mil luua on üha raskem ent kritiseerida üha kergem (igaüks on kriitik, on isiklikud platvormid, YouTube, vlogid, reaction videod jne).
Ma vist selle väitega ei ole nõus, et muusikat on aina keerulisem luua, pigem ikka vastupidi. Kas see on vaimselt raske või lihtne – see on lõpuks muusiku enda suhtumise küsimus. Tänu nendele platvormidele levib muusika kergemalt, usun, et sellega on kõik nõus. Sinu loomingu kritiseerimine podcastis saab olla samal ajal löök sinu ego pihta ja uued potentsiaalsed poolehoidjad podcasti kuulajate seas. Kumbale sa keskendud, on sinu enda valik. Kindlasti on muusika tegemine teistsugune ja minu arvates sarnaselt kritiseerimisega lihtsam. Muusikat saab teha, salvestada, välja anda ja levitada kodust lahkumata. Muusikat toodetakse kergekäelisemalt, mis muudab ilmselt ka suhtumise kriitikasse lihtsamaks, sa ei ole oma loominguga nii tugevalt seotud. Mina isiklikult olen mingis ülemineku faasis, õpin kriitikaga toimetulemist.
Mille üle sa muret tunned ja mille üle rõõmu?
Selle küsimuse vastuse jaoks ei ole ka internetis piisavalt ruumi. Aga suures plaanis olen rõõmus, et elan oma perega seda elu siin ja praegu, proovin salvestada kõike nii palju kui suudan, kohal olla ning väärtustada. Ja muretsen ikka tuleviku pärast – kuidas ühiskond selle suure kontrollimatu robotiga toime tuleb, kes on ennast meie igapäeva täielikult sisse söönud. Ja, kas ja kuidas planeet suudab meid kõiki enda turjal kanda.
Mida head on oodata aastalt 2021 kui märksõnadeks on: metsakutsu, muusika, räpp?
Ootan oma postkasti ägedaid koostööettepanekuid, ideid, mõtteid, mis inspireeriks. Olen ikka mitu aastat unistanud, et tahaks kellegagi koos muusikat teha pikemalt kui ühe loo raames. Vaikselt muidugi nokitsen oma enda uute lugude kallal pidevalt. Palju asju on valmis ja kükitavad ja ootavad oma aega. Usun, et aasta tuleb üldiselt rahulik koos paari üllatusega.
—
Kuula uut lugu erinevatel voogedastusplatvormidel.