Räppar WordWisdom on peale 13 aastat kestnud pausi valmis saanud uue albumi “Teraapia”, kus peal teevad kaasa näiteks Krick ja WST. Instrumentaalide ja ka albumikujunduse eest vastutab paljude jaoks tuttav nimi Otto Suits. Kuula WordWisdomi uut albumit Bandcampis ja naudi keskmisest pikemat vetlust natuke all pool.
Võlg on võõra oma nagu 12 aastat tagasi Max ja Juda Rakvere Turukaubamaja hiljaksjäänud rahalaenajatele selgitasid. Ma olen ka teile olnud mõnda aega võlgu ühe pikema usutluse mehega, kes möödunud aasta lõpul andis pärast 13 aasta pikkust ootamist välja oma teise albumi “Teraapia”. See mees on WordWisdom, kelle esimene EP, praegusel ajal muidugi annaks ka too EP juba albumi mõõdu välja, Memo EP ilmus aastal 2010.
Sügavalt endasse vaatav “Teraapia” on vestlus iseendaga, aga samas ka kuulajaga. See on see pimedate sügistalve õhtute muss, mida õhtul klapid peas teetassi kõrval kuulata. See on ilmselt pikemalt mõtlemata üks neist albumitest, mille ma paneks mängima mõnusal suveõhtul rabas jalutades. Üksi olles. Pikemas usutluses võtame ette kahe albumi vahelise aja, mehe enda tõekspidamised, vaimse tervise, läbipõlemise ja palju muud.
Fotod Ardi Ehalaas
Pärast enam kui dekaadijagu vaikust – teine album valmis. Palju õnne ja kuidas tunne oli kui ketta kätte said?
Suured tänud! Tunded olid kahetised, kuna see album lasi end kaua oodata ja sündis lõpuks väga isiklike teemade lahtikirjutamise läbi. Ühelt poolt oli kogemus sürreaalne, sest see projekt ei olnud justkui ette nähtud teoks saama. Teisalt tundus kettaid käes hoida niivõrd loomulik nagu oleks albumi avaldamine iga-aastane nähtus. Algselt arvasin, et teen albumi sahtlisse. Hea, et otsustasin teisiti.
Su esimene album ilmus 13 aastat tagasi (Memo EP). Paljud praeguse aja räpi kuulajad ilmselt ei teagi, kes on WordWisdom. Mees selle nime taga? Ja millest see nimi üldse tuli?
Olen Mario Luik, 37-aastane mees nagu orkester, kelle üheks kireks on muusika. Eelkõige olen aktiivne isa oma kolmele põnnile. Ettevõtmisi on olnud elus erinevaid, sealhulgas palju vabatahtlikku panustamist. Hiphop kultuur kõnetas mind rohkem kui 20 aastat tagasi kui räppmuusika kõige täiega endasse haaras. See kultuur on mind tänaseni hoidnud, kandnud ja aidanud mõtestada.
Põlise tartlasena avanes võimalus üles kasvada keldripidude keskel, näiteks EHH Check ja HipHop Hooray ja näha kõrvalt meie nüüdse koorekihi ülessirgumist. Live’sid sai alati täie tõsidusega kuulatud ja imponeerivate tegijate plaate kokku ostetud. MC Lord, sPoom, Krick, Reket, Arop, R-Kuubis, Noizmakaz, Põhjamaade Hirm, Wst jne tulevad koheselt meelde. Tajutavaid mõjutusi loometöö võtmes võib siinkohal juba ära tunda. Koos parima sõbra ja melomaan Kaur Kittusega sai väisatud suuremaid ja väiksemaid kontserte. Eesti HipHop Festival oli juba toona iga-aastaselt varakult oodatud tähtsündmuseks. Au oli saada osa paljude välismaiste artistide kuldajast Sounds of HipHop-i pidude raames.
2000ndate lõpus võtsin julguse kokku ning hakkasin ise kirjutama ning lugusid salvestama. Avalikkuseni enamus kraami ei jõudnud, kuid koos J Jaz’iga (Roland Viilukas) sündinud pala “Näed mind teisiti” leidis EHH.ee kaudu tee laiema kuulajaskonnani. Vastuvõtt oli pigem neutraalne, kuid siiski innustav. Aasta 2010 tõi kaasa kulminatsiooni, kus tekkinud enesekindlus ja kontaktid rajasid vundamendi oma EP välja andmiseks. „Memo EP-d“ saatis mitmete teiste ürituste kõrval väärikas üleastumine EHHF’il (2011), kus plaadimängija taga oli toeks Tommyboy. Aastast 2012 järgnes aga loometöös täielik vaikus. Harva kirjutasin sahtlisse. Kuulasin igapäevaselt head räppi, jätkuvalt sai käidud kontsertidel. Soomes näiteks Kendrick Lamari, Schoolboy Q, Freddie Gibbs’i, The Game-i live’del ja Saksamaal Dave East’ile kaasa elamas.
WordWisdom (tõlkes SõnaTarkus) kui pseudonüüm ilmestas tollal minu kui väljakujunemisjärgus artisti olemust. Tuletatud suuresti välismaiste tegijate nimesid eeskujuks võttes – sooviga eristuvalt välja paista. Suupärane see nimevalik kindlasti ei olnud, kuid säärane lavanimi paika jäigi.
Räägi natuke sellest protsessist – miks nüüd? Kas see oli midagi, mis oli koguaeg kuskil ajukurdudes endast märku andmas ja siis vaibumas või, millest tekkis see idee, et annad 13 aastat pärast debüütplaati välja oma teise sooloplaadi?
Tagasi vaadates. Uuesti muusika tegemisest olin aastaid mõelnud, kuid kõik kavatsused olid rohkem suusoojaks ning ei omanud paraku mingit kaalu. Kitsam ringkond oli ehk ootel, kuid ega mingisugust survet peal ei olnud. Elu tõukas endast lõpuks välja kirjutama. Iseenda pärast. Kogu protsessile tekkis minu jaoks teraapiline mõõde. Järelikult oli aeg küps ning kõige õigem vorm oli selleks kohe täispikk ning sisult terviklik album. Lähedasematele inimestele sai plaan avaldatud – taganemine oli seega välistatud. Ei salga, et pärast pikka vahepausi oli kõhklusi ja kahtlusi, kuid ajend kandis õiges suunas. Ettevalmistus materjali salvestamiseks sai tehtud väga korralik.
Kas ainult mulle tundub või ongi taotluslikult tegu natuke spoken word vibe albumiga, kus tekstid on justkui luulevormis vestlused iseendaga ja taustad mõnusalt toetavad (word up Otto ja Kaur)?
Leidsin kirjutamise käigus eneseväljenduseks sobiva stiili. Kui Memo EP-l tundus, et õhk sai vahepeal otsa, siis nüüd jätsin taotluslikult kuulaja jaoks ruumi. Tahtsin, et nii sisu kui ka selle osaks olevad pausid ja vaikus kannaksid. Nagu ma juba eelnevalt välja tõin, siis see projekt sai tehtud iseendale. Seega, kõik filtrid said maha võetud ja endale otse välja öeldud. Kõlapilt kujunes terviklikuks, minu arvates ka mitmekülgseks – täpselt nii ma ette kujutasin.
“Kindlasti tuleks „Teraapiat“ kuulata kui tervikut, mitte suvaliselt lugusid valides.” – WordWisdom
Kaua see albumi tegemine sul lõpuks aega võttis kui klikk ära käis, et tavai, nüüd teeme?
„Teraapia“ kokkupanek võttis ideest kettani aega viis kuud. Möödunud aasta suve keskel hakkasin taas aktiivselt mõttelendu pastaga paberile kirja panema. Septembri keskpaigas võtsin sõber Otto Suitsuga ühendust ja käisin välja, et kui tema minuga kaasa tuleb, siis saab see asi kindlasti ära tehtud – kas nüüd või mitte kunagi.
Kiirelt sai tehtud instrumentaalide valik. Läbi lappasin mõningaid vanu kirjutisi, et saada juurde ideealgeid ning leida ehk ka ajakohast ning kontseptsiooniga haakuvat materjali. Kamaluga sai juurde lisatud hetkeemotsiooni läbi värskete tekstide. Novembri alguses sõitsin Pärnusse, kus Töökoda Records punkris toimus järjest viis tundi kestnud sessioon ja helifailid saidki edasiseks mudimiseks purki pandud. Niimoodi vabalt ja takistusteta, samas töiselt kulgedes „Teraapia” kokku saingi. Albumi avaldasin 13. detsembril.
Naljaga pooleks võib öelda, et tegemist oli justkui kiirendi läbinud loometööga. Tänud asjaosalistele, et kaasa tulite! Vabandust, Otto, et sind vahepeal surusin. See oli 100% momentumi hoidmine, kus tähenärimist vältides viis asja edasi kindel sisetunne. Saadud tagasiside peale mõeldes tasus see ponnistus ennast täiega ära.
Albumil löövad kaasa Krick ja WST. Räägi paari sõnaga, miks ja kuidas just nemad albumile jõudsid?
Margus Lanto (WST) ja Kristjan Rihvk (Krick) on mind esmakohtumistest saati inspireerinud kui väga avatud ja positiivsed inimesed. Loomulikult iseloomustab neid ka lai silmaring ning suurepärane väljendusoskus läbi oma ajatu ning kõnetava loomingu. Mõlemaga tekkis lühikese aja jooksul hea ning eriline klapp. WST panustas toona koostööga ka Memo EP peale. Krick toetas mind mu üldse esimesel esinemisel Orissaares „I Land Sound-il“ 2010nda aasta lõpus.
Algne mõte oli „Teraapiast“ teha täielikult sooloalbum, kuid mida päev edasi, siis seda tähenduslikum tundus projekti WST ja Krick kaasata. Mul ei olnud kahtlustki, et nad üleskutsega kaasa tulevad ja leiavad kiiresti võimalused oma tekstide salvestamiseks. Nii ka läks.
Kozy ütles selle albumi kohta, et tegu on tõsisema sisekaemusega true school hiphopiga. Kui sa ise peaks mõne lausega seda albumit kirjeldama, millised need oleks?
Eks kuulaja otsustab, kuid „Teraapia“ on vabanemine. See riietab lahti, on sisult otsekohene ja aus. Kõlapildilt pigem rahulik, tõmbab endaga kaasa kulgema. Album töötab end tõusvas ja positiivses joones üles. Kindlasti tuleks „Teraapiat“ kuulata kui tervikut, mitte suvaliselt lugusid valides või neid vahele jättes. „Täiskasvanud inimese muusika“ – nagu üks mu vana hea tuttav kraami kokku võttis. Respekt tunnustamast, Reimo Zoober!
Albumi pealkiri on “Teraapia” – näib, et kogu see album peegeldab endas läbipõlemise ja deemonitega võitlemise kogemist ja kirjutamine on aidanud enda vastu aus olla ning on olnud sõna otseses mõttes teraapiaks?
Jah, täpselt nii. Lugeja jaoks võtab albumilt kuuldav kõik piisava detailsusega kokku. Selles võtmes võiks „Teraapia“ olla julgustav, sest läbipõlemise oht ja erinevas vormis deemonid saadavad meid igal sammul ning on universaalsed. Enda ja kõrvaliste inimeste vastu aus olemine ei ole kerge, ei peagi olema. Ei ole patt korraks juhe seinast välja tõmmata, astuda mitu head pikka sammu tagasi ja hakata ennast uuesti üles ehitama.
“Nii paljud on päriselt kuulanud, midagi sügavalt puudutavat kogenud ning seda mulle välja öelnud.” – WordWisdom
Vaimsest tervisest räägitakse õnneks üha enam. Meeste puhul on ikkagi samas üsna tavapärane enesessetõmbumine ja oma probleemidega üksi võitlemine või siis end pudelisse uputamine. Muidu pole nagu õige mees. Jaga oma mõtteid sel teemal.
Räägitakse tõesti. Kas me päriselt teadvustame ja mõistame vaimse tervise eest hoolt kandmise vajalikkust? Meeste ja isaks olemise roll ning sellega kaasnevad ootused on ajas märkimisväärselt muutunud. Kui loomupäraselt tahakski mehena sissepoole elada, siis uues tekkinud olukorras võib see veelgi äärmuslikumaid tagajärgi kaasa tuua. Pudeli tõstmine ei ole lahendus, vaid enesepettus, tegelikkuse ja tühjustunde eest lühiajaliselt põgenemine.
Ei ole meist keegi täiuslik. Julgustan kõiki mehi vajadusel välist abi kasutama või vähemalt usaldusisikutele endast välja rääkima. Tihti ootame lihtsalt seda, et keegi meid ära kuulaks. Ei tohi end nurka suruda ja üksinduses närtsida. Miks peaks kartma ning häbenema seda kui ollakse segaduses ja eksinud ning on soov tagasi paremasse kohta jõuda? Ega see lihtne ei ole, kuid on igal juhul panustamist väärt.
Ühes loos räpid “iga kogemus rikastab sel teel kus üheotsapilet, samas võitlus veskitega võtab kiirelt kaasa kire“. Kui oluline on sinu jaoks olenemata igasugusest vastuseisust erinevaid kogemusi talletada?
Loomingulise eneseväljenduse vajadust ei tohi maha suruda. See on iseendale vastutöötamine ja pikas perspektiivis vaimu ning ka füüsist lõhkuv. Minu „Teraapia“ ootas oma aega, et kõige muu elulise ja samavõrd olulise kõrval lõpuks endast märku anda. See hetk tuli lihtsalt ära oodata.
Millise põhimõtte järgi WordWisdom elab?
Ole aus, avatud hoiakuga ning päriselt kohal! Tõsine väljakutse, kuid selline on püüdlus.
Albumi vastuvõtt on olnud üdini positiivne. Kozy kiitis seda Linnadžunglis, Mart Rauba kirjutas Virumaa teatajas, et „Teraapia” on muusikaliselt aeglases ja lõõgastavas rütmis voolav rännak. Koit Raudsepp lisas muidugi oma legendaarsele (kõige kuumem album täna) kirjeldusele – „emotsionaalne, romantiline ja vaieldamatult enesekindel jutustus“. Tekitas see albumi tagasiside ootamine mingit teatavat ärevust? Ja kuidas nüüd end tunned, kui esmane vastukaja laine üle pea lennanud.
Otsest ärevust ei tekkinud kordagi. Tunne oli kindel. Kahe kuu jooksul saadud tagasiside on olnud meeliülendav. Nii paljud on päriselt kuulanud, midagi sügavalt puudutavat kogenud ning seda mulle välja öelnud. Ei osanud sellise loomingu vastuvõtmist niimoodi ette kujutadagi. Kerge meelelahutuse kõrvale midagi, mis sunnib tavapärasest kestast välja tulema.
Koidu toetavad sõnad tõstsid korralikult kõrvust. Sõbrad helistasid kui saade oli otse-eetris. Tekkis omamoodi mikromaailm, kus tundsin end pilvede peal hõljumas. Mardi poolt kirjutatud arvustust lugedes vallandus tugev tunnete tulv, sest „Teraapiat“ sääraselt kokku võtta on omaette meistriteos. Ajastul, kus iga sekund on tippkiirustel arvel, siis säärane pühendumine liigutas sügavalt.
Pärast seda kui legend Kozy lasi Linnadžunglis lendu „lihvimata teemant“ ja andis korduvalt suunised, et seda albumit on justkui kohustuslik kuulata, tundus kogu projekt oma teekonna kontekstis veelgi ebareaalsem. Ei pea ennast tänaseni artistiks. Kirglik muusikaarmastaja, kellel ei ole kahju head kraami avalikult kiita ja teistelegi kuulamiseks jagada. Mulle lihtsalt meeldib see kultuur ja maailmatunnetus, olla räppmuusika sees.
Pean oluliseks märkida, et projektiga kaasnes 100 füüsilise ketta oma kaasteelistele kinkimine. Albumi materjali kokku pannes koostasin paralleelselt nimekirja kõigist nendest inimestest, kes on suuresti just muusika võtmes läbi aastate kaasas olnud või artistidena inspireerinud. Lisaks ka lähedasemad, kes on erinevaid tegemisi märganud ja toetavate sõnadega olnud olemas kui seda on kõige rohkem vaja olnud. Kirjutasin ja helistasin kõik otse üle. Paljud taaskohtumised ja vestlused ootasid ennast kaua. Suur rõõm, et need tehtud said.
Kas see on andnud ka uut teatavat motivatsiooni, et tulemas on veel uut muusikat ja enne kui aastanumber lööb 2037?
Jah, ikka. Samas ei ole ma endale kõrgendatud ootusi seadnud. „Teraapia“ projekt oli omas mahlas lihtsalt niivõrd erakordne. Kui kellelgi on koostööpakkumisi, siis olen loomulikult valmis neid kaaluma.
Viska mõned shout-outid.
Esmalt tänud sulle, Kevin, et oled jätkuvalt kultuuris tegev ja pakkusid võimalust „Teraapia“ kogemusest rääkida. Suur kummardus, sõber Kaur Kittus, sa tead kui tummine on terve see teekond olnud! Respekt mehed – Otto Suits, Margus Lanto, Kristjan Rihvk ja Kristo Laarmann (Maci). Big up, Taskurööking! Ei oska teid rohkem kõrgemale tõsta – Maido Möls (DJ Möls) ja Henry Kõrvits (Genka)! Tänud kõigile, kes teevad oma asja hingega, inspireerivad ja julgevad päriselt olla ning kogeda. Kallid Kadi ja Joosep, Otto ning Noomi – paps on OG.
WordWisdom Facebookis