Kohalik räpp õitseb, ROM andis hiljuti välja kõneainet pakkunud singli ja siin on lõpuks ka uus album “Bipolaarne”. Albumil palju põnevat, huvitavaid featuring’e ja põletavaid teemasid. Kuula ROMi uut albumit ja loe meie pikemat usutlust muusikast, vaimsest tervisest, eesti räpist ja paljust muust juba allpool. Räägime natuke juttu ja sina lihtsalt loe. Okei?
Kohtume ROMiga ühel üsna tavapärasel Eestimaa sügisõhtul. Väljas on sitane suusailm, aga LED tuledes särav väike Tuletorni pruulikoda (shout-out pere ettevõtted ja tublid inimesed) tervitab mind kutsuvalt. Jõuan kohale stiilselt (loe: 12 mintsase hilinemisega) ja essa asjana märkan, et inteka peaarhitekt on tellinud endale smuuti. Mõtlesin, et pruulikoja kohta imelik värk, ent hiljem selgus, et tegemist on hoopis õllega, aga mitte sellest ei pidanud me rääkima (tõele au andes rääkisime sellest õllest mingi 6 minutit vähemalt).
Rääkima pidime ja rääkisime üsna pikalt hoopis albumist “Bipolaarne”. Nimelt on aastaid räpiskenes tegutsenud ROM lõpuks valmis saanud oma debüütalbumi. Kõlab pisut uskumatult, kuna mees on viimase 10 aasta jooksul välja andnud mixteipe, EP-sid, singleid räpist rockini, aga alles nüüd jõudnud sellise verstapostini. Samas jutud käivad, et Tartu kandis mingid vennad on viimased 15 aastat albumit teinud, seega nende kõrval ikkagi valguskiirusel valmis saanud ahjusoe projekt.
Pärast kahte videosinglit “Veel elan” ja “Kallis peaminister, palun tee midagi” on album “Bipolaarne” lõpuks kõigile kuulamiseks üleval erinevatel digiplatvormidel ja muidugi on härra enda käest võimalik soetada endale veel eriti limiteeritud koguses olevaid füüsilisi kettaid.
Alustame albumi nimest “Bipolaarne”. Me teame, mida see tähendab, aga mida see sinu jaoks selle albumi puhul tähendab?
See sõna kirjeldab mu muusikat väga hästi. Pool on justkui ühtmoodi ja teinepool teisiti. Kinda vastandlik. Seda diagnoosi mul endal pole, aga ROMil kui artistil ilmselt on.
Sa oledki läbi aegade väga palju katsetanud ja andnud välja hästi eriilmelist mussi. Kas on miski, mis on sulle jäänud kõige südamelähedasemaks, või pigem tahaks veel rohkem katsetada?
Pigem tahaks vist veel katsetada. Alustasin suht boombap‘i ajal. Suurema üldsuse jaoks tulin pilti ilmselt “Nõjajahi” looga. Siis pärast gümnaasiumi kolisin Tallinnasse ja sündis RAW CREW. Või tegelikult oli enne boombap’i veel klassik EHH (vanad head foorumiräpsi ajad), aga kuna ma siis alles alustasin, siis seda aega ma väga ei arvesta. Boombap’i sai tehtud päris mitu aastat kuni ühel hetkel tüdisesin ära. Mingi hetkeni oli mentaliteet, et fuck Drake – fuck uuskool jne, aga siis adusin, et mu enda lemmikräpparid olid kas surnud või enam uut muusikat ei teinud. Mõtlesin, et kaua sa kuulad neid samu vanu laule. Siis hakkasin katsetama tasapisi trap‘i teemaga ja siis tekkis üsna pea ka see Soundcloudi räpilaine, mida ma algul vaibisin, sest see oli selline fresh af.
Kas sel hetkel oli korraks ka tunne (tulles boombap’i teema pealt), et wtf te mehed teete?
Muidugi, seal oli ikka väga suur hulk sitta. Kõik tegid oma esimesed katsetused ja panid üles ja Nestor mängis. Selles mõttes oli kohati päris palju wtf momente, aga seal tuli ka päris häid pärleid nagu Nublu ja Pluuto jne. Igatahes pärast seda Soundcloudi teemat kuulsin sellist ansamblit nagu “Rukkis” ja mõtlesin, et aga miks ma ei võiks rocki proovida, sest ma tegelikult räpini jõudsingi läbi Linkin Parki. Idee olemas, jõudsin sellise härrani nagu Sander Sadam, sest ise ma seda teemat miksida ei osand. Sander oli teemas ja võtsime loo nimega “Düsfunktsionaalne” linti, saatsime Rock FM’i, seal võeti lugu hästi vastu ja kutsuti intekale. Pärast seda läks lugu lendama ja tegime mõned sarnased veel, aga antud žanris ühegi albumi välja andmiseni ei jõudnud. (Siinkohal jõudsimegi intekas tõdemuseni, et tegemist on pärast erinevaid katsetusi, mixteipe ja muud, mehe esimese sooloalbumiga).
Miks varasemad mixteibid ja EP-d ei formuleerunud albumiteks?
Tegelikult algasid kõik need projektid albumi mõtetega, aga minu jaoks see loomine ja loomekriis käivad kuidagi käsikäes. Enne seda albumit mõtlesingi, et võiks minna juurte juurde tagasi, rohkem räppida. Ja mis on veel eriti täisring ning tagasi juurte juurde moment on see, et loo “Tuki-tuki” tausta autor on sama, kes “Nõiajahi” lool. Albumil on 10 lugu ja 2 feat‘i (Bena ja Gailit).
Kuidas need feat‘id valitud said ja kes kaasa teevad?
Benaga fiit oli kõige esimene lugu, mis sellelt albumil valmis sai. Saime suvel kokku, tegime sellise mini bandcamp’i naise papsi saunamajas. Tegime seal 3 lugu ja see oli kõige asjalikum neist. “Tuki-Tuki” puhul teadsin kohe, et tahaks saada mingit head feat‘i, ja kuna ma väga palju enam Eesti räppi ei kuula, siis mõtlesin nende peale, kes varasemalt on enim silma jäänud. Tarbijakaitse ja Gailiti teema kerkis kohe esile ja tema sinna lõpuks ka räppis.
Kuidas sa oma lugude taustu valid?
No sellel albumil on 60 prossa YouTube’st leitud taustad, mis ma olen välja ostnud ja 40 protsenti taustadest Eesti biidimeestelt. Üsna palju olen YouTube’i taustadel, aga saadetakse palju ka eestlaste poolt väga häid taustu, mille puhul mõtledki, et jumala hea taust, aga samas ei kliki sinna peale midagi. Ma ei saa seda ise valida või sundida. Eesti biidimeestest on siin albumil näiteks kkkkare7. “Tuki-tuki” biidi tegi Bigtime koos Occult mantraga, millele Maci tegi skrätsid ja siis viimase loo biidi tegi Kristjan Vool.
Siit edasi, kuidas Su loomeprotsess käib, saan aru eelmise vastuse põhjal, et sa kirjutad ainult konkreetse tausta peale ja siis tuleb kui tuleb. Et niisama pastaka soojas hoidmiseks ei kirjuta regulaarselt?
Jah, alati biidile. Vahel on küll nii, et ma kirjutan ühele taustale ja siis ikkagi tekib mingi error selle taustaga, aga kuna tekst on ikkagi hea, siis on see lõpetanud kokkuvõttes teisel taustal, aga kirjutatud siiski otse taustale. Kirjutan muidu üldse siis, kui mul on vaib ja pigem ei suru. Proovisin loomekriisi ajal katsetada ka seda, et kirjutan igapäevaselt kasvõi 20 minutit, ükskõik kui pask see on, aga see ikkagi ei toiminud. Nädalas mõned korrad siiski proovin midagi luua.
Albumil olevad lood on äärmiselt riimitihedad ent samas tuleb sõnum tugevalt esile. Kuidas sa seda balansseerid?
Kirjutan küll taotluslikult nii, et hoida balanssi. Algusaegadel võib-olla läksin selles teemas üle võlli ja püüdsin riimida nii palju kui võimalik aga praegu pean oluliseks hoida head tasakaalu. Kokkuvõttes kui on terve hunnik riime reas, aga kuulaja jaoks kaob sõnum sinna vahele ära, siis pole sellel point’i. Kõrvale on mõnus a pärast mõtled ikka, et oot mis ta ütleski. Selline mõnus kombo mõlemast töötab kõige paremini.
Esimene singel albumilt koos visuaaliga oli “Veel elan”. Miks just see valik ja kuidas sündis see koostöö Jakko Raik-iga video puhul?
Temani jõudsingi seetõttu, et see nimi on viimasel ajal palju läbi käinud. Esialgne mõte oli anda välja üks teine lugu enne seda, aga siis sai “Veel elan” loo video valmis. Võib-olla ta ei tundunudki enne mulle nii tugev lugu siit albumilt, aga kui ta videoga valmis sai, siis tundus, et see sobiks esimeseks sinkuks hästi. Teine videosingel on minu jaoks selle albumi ilmselt üks kõige olulisemaid lugusid “Kallis peaminister, palun tee midagi”. (Intervjuu tegemise ajaks ei olnud antud videosingel veel avalik, aga praeguseks on video kogunud YouTube’s 7 päevaga enam kui 18000 vaatamist ning saanud väga tugeva ja toetava vastukaja osaliseks).
Ma küsin seda muidugi päris tihti, aga kui oluline see video visuaal on singlitel?
Promo mõttes kindlasti oluline, sest videoga singlid jõuavad ikkagi suurema kuulajaskonnani.
Kuidas on tunne praegu kui “Kallis peaminister, palun tee midagi” on nädalaga kogunud enam kui 18000 vaatamist ja saanud sellise vastukaja osaliseks?
Tunne on mega. Olen saanud meeletult kommentaare ja isiklikke kirju inimestelt, kelle hinge see lugu sügavalt puudutanud on. Siiralt loodan, et annan selle looga kasvõi väikese tõuke muutustele.
See lugu räägib vaimse tervise probleemidest, enesetappude statistikast Eesti näitel, mõnuainete kuritarvitamisest jne. Kas see on midagi, mida sa oled ise läbi elanud või kõrvalt näinud?
See on teema, mis on mind pikalt häirinud. Asjad on olnud aastaid halvasti. See on olnud suur osa mu elust. Ma olen seda teemat nii palju läbi elanud. Ma olen mõelnud, et teen muusikat endasugustele katkistele hingedele ja ma tahaks neile häält anda ja näidata, et on okei neist teemadest rääkida, veelgi enam – neist peab rääkima. Ma ei räägi sellest, mida ma filmist olen näinud. See on ikkagi üdini aus ja mu enda kogemus, mis on sellesse loosse pandud.
Millest sa ise tunned, et meil on Eestis puudu, et me ei oleks vaimse tervise seisukohalt nii kehvas seisus. On need spetsialistid, kättesaadavus, üleüldine info ja sellest rääkimine või kombo eelpool nimetatust ja näpuotsaga veel midagi?
Kombo jep. Vaimse abi süsteemid on nii ülekoormatud. Juba 10 aastat tagasi pidi kolm kuud ootama, et psühhiaatrile aega saada. Dekaad hiljem on seis veel halvem. Spetsialistidest on kindlasti puudust ja need vähesed, kes meil on, on tööga nii kuradi ülekoormatud. Kaasa ei aita ka pidev eelarvete kärpimine. Ja muidugi tuleks rohkem rääkida neist asjadest. Minu generatsioon õnneks julgeb tunnistada ja rääkida nendest asjadest, aga nii kuradi palju on vanemaid inimesi, kelle arust see kõik on endiselt tabu ja “lumehelbekeste” pseudoprobleemid. Samuti ma ei tea, kuidas tänapäeval koolides selle teema käsitlusega on, aga minu kooli ajal ei räägitud sellest sõnagi. Nagu kui sa oled mingi 14, depressed af + suitsiidne ja sul on kodus vanemad, kelle jaoks vaimne tervis on tabu, siis kust peaks see noor inimene leidma abi või üldse tulema selle peale, et abi otsida?
Kas on veel mingeid lugusid, mida sa ise tahad veel esile tuua? Kaks eristuvat lugu on võib-olla albumi eelviimane ja viimane lugu. Kas nende puhul oli ka tunne, et äkki ei sobi siia albumile?
Ei olnud sellist tunnet. Üks rocki stiilis lugu oli veel, mille puhul mõtlesin jah, et pigem ei sobi. Mis puudutab seda viimast lugu, siis see oli tegelikult tehtud Kristjan Voolu albumi outroks, mis pidi ilmuma ent lõpetas siiski mu enda albumi viimase loona. Lugu, mis oli kirjutatud outro-ks, lõpetas outro-na aga hoopis teisel albumil.
Kui kriitiline sa üldse oma materjali suhtes oled? Et kui on pundar toorikuid, siis albumile jõuab sellest ju ikkagi vaid väike osa?
Musta materjali on tõesti palju ja kui mingi lugu teatud hetkest enam ei tööta, siis kipun nad kohe kõrvale lükkama. Olen selles mõttes ebatervislikult kriitiline võiks öelda. Selle albumi puhul oli samuti periood, kus ma tõesti mõtlesin, et kas see on nüüd hea või sitt. Kuna ma teen enamik asju ise, siis see pidev asjade läbi kuulamine tekitabki olukorra, mil hakkad lõpuks endas kahtlema. Isegi kui ma kaasan mingitesse projektidesse teisi inimesi, siis ma olen ikkagi täiesti hands on ja pedantne ning ilmselt ei sobigi kõigiga koos töötama. Ja veel üks asi, millega ma väga toime ei tule, on enda muusika promomine ja sotsiaalmeedias figureerimine. Ma teen pigem muusikat selleks, et mingeid tundeid endast välja eksportida. Ja siis nende lugude nö surumine kuskil Tiktokis või Instagramis on minu jaoks väga raske.
Sujuv üleminek Hooliganis vol 59. Mis on ROM-i pleilistis viimase kahe kuu enim mängitud artist?
(ROM avas seepeale oma telo ja vaatas päriselt, mis teema on, mitte ei pannud puusalt).
Linkin Park ja nende esimesed kaks comeback singlit.
Mu põhiküss ka. Mis on see 1 põhimõte, mida püüad järgida?
Ma olen alati püüdnud järgida seda, et ole teiste vastu selline nagu sa tahad, et sinu vastu ollakse.
Instagram R0mzy