Räpparid Paks Matu & Roki andsid lõpuks välja täispika albumi “15 aastat liiga hilja”. Teos on saadaval digiplatvormidel ja ka näiteks vinüüli ja kasseti formaadis. Albumilt leiab teiste seas artistid nagu Stupid F, ROM, Maxtract ja Metsakutsu. Naljakal kombel on see album just see album, mida sa oleksid tahtnud 15 aastat tagasi kuulata, aga ühtlasi ka album, mida sa tahad täna. Samas, tuleb tunnistada, on see taotluslik ja nagu nad ise ütlevad, tõetruu.
Tagasivise aega, mil Eesti räppi kajastasid foorumid
Viimased kolm päeva olen mõelnud, et kirjutan oma esimese albumi arvustuse, aga siis mõelnud, et täna mitte (pun intended). Üldiselt ma ei viitsi ega oska (vähemalt ma arvan nii) albumeid arvustada. Eniweivz on viimased päevad südametunnistus salaja endast märku andnud nagu see aiakäru, mille Palamuse kultrapeole sisse vedasime täis tolleaegseid Walteri aseaineid. Tundub, et on õige hetk alustada. Võimalik, et oleksin pidanud arvustamisega alustama 15 aastat tagasi nagu selle albumi peategelased, aga las ta jääda, mul on omad mälestused nende tüüpidega niikuinii.
Album alustab tagasiviskega aega, mil Eesti räppi kajastasid foorumid ja Annelinna korterites juhtus asju, millest teavad rääkida just need peategelased – Paks Matu & Roki. Täiesti veatu, muretu üleminek rida-realt kahe räppari vahel kõlab nagu nõiakunst. Puhas diktsioon, mitmesõnalised riimiskeemid, vastukaaluks viimaseaja igasuguste lil ja muude eesliidetega mõmisevate ja kohutavalt arusaamatu teksti ning deliveryga, on nad sõõm värsket õhku, mis sest, et 15 aastat liiga hilja. Värsket õhku on alati vaja.
Mäletan, kui 15 aastat tagasi tuli välja video loole “Täna mitte”. Sellel ajal, noore rookiest riimipedena mõtlesin, et see on ajastu märgiks. Mõtlen tänaseni. Ja mõnes mõttes mõtlen ka, et hea on, et läks 15 aastat aega, sest kui süüvida riimiskeemidesse ja teksti üleüldiselt, siis kahtlen, kas see oleks olnud toona samal tasemel. Mitte midagi pahatahtlikku, pigem kiitus. Ja kui juba nii kui nii pugemiseks läks (ausalt ei Matu ega Roki ei ole mulle midagi pakkunud selle jumal ainult teab, kas õnnestunud kirjatüki eest), siis kõige suurem rõõm oli see, et tõetruuks jäädi Wavezi biitidele.
Michael Jordan ja Turbo nätsus võiks rohkem maitset olla
See album rõhub nostalgiale, mälestustele, tunnetele ja just sellepärast see töötabki. Äkki ongi olemas ajatud teemad. Mehed räpivad oma nooruspõlvest, kodust ja minevikust sellise emotsiooniga, et ilma häbenemata võib pisar silma tulla. Kui keegi mulle mainib sõnapaari “kollane kassett”, siis ma igatahes olen hetkega 20 aastat noorem.
“See album rõhub nostalgiale, mälestustele, tunnetele ja just sellepärast see töötabki.”
Mis võib-olla oli kõige suuremat skepsist tekitav, aga samas ka seetõttu ilmselt suurim üllatus selle albumi juures, oli Metsakutsa salm. Mees, kes igal võimalusel eksperimenteerib ja on mu meelest oma ajast vähemalt 20 aastat ees, kõlab nagu 15 aastat tagasi. Mõnusalt kiire minek ja see Weivzi biit seal all, ei saaaaaa ma enam.. samas fiitidega edasi minnes, on ka kõik teised need kurvid võetud nagu Saskia Alusalul. Maci sobib loosse ideaalselt, Maxi algus jääb retsilt kummitama ja siis Rom. Ma ütlen nüüd liialdamata, aga ma arvan, et see “Obsessioon” loo refrään, on üks parimaid refrääne iial tehtud.
Kui ma kuulan, et on mees, kes räpib ühes reas Michael Jordan ja, et selles Turbo nätsus võiks rohkem maitset olla – siis ma olen müüdud. Kui keegi küsiks praegu mu käest, mis on parim Eesti räpsi album tekstide mõttes, siis ma ütleks WST “Seosed”, aga see album oleks tugev teine koht. Päriselt ka.
Kui üldse nokkida, siis üks asi mind torgib küll. See on ilustamata loo “Bender” refrään. Kogu album on tekstiliselt nii tugev, et see tundub selle kõrval kiirustatud ja võibolla olidki vennad benderis, ma ei tea. Aga see on ka ainus asi, mis mu võhikust kõrva riivas. Aga ma ei taha rohkem reeta. Kuula, pohui, et 15 aastat liiga hilja.