Öeldakse, et võlg teeb vaese orjaks – ja seda me ometi ei taha. Ometi olen teile mõnda aega võlgu ühe albumi kokkuvõtte ja väikese usutluse. Enne kui suured koerad (pun intended) sisse nõudma tulevad, klatime selle asja ära.
Aprilli alguses ilmus artistilt nimega Surekoer uus album “Beatape EP”. Mees, kes laiemale üldsusele on ilmselt enim tuntud legendaarsest räpikollektiivist Noizmakaz (kelle albumi Valitud mõtted ilmumisest möödus äsja 20 aastat – Monument 4 Life), on valmis saanud uue instrumentaalplaadi. Vahepeal hoopis teises suunas rännanud mees on tagasi hiphopi juures, kuid sedapuhku rändab ta rahulikumalt, endiselt kaalutletult ning viib kuulaja ehk suurema sisekaemuseni soojal suveõhtul, kui tööasjad on korraks ununenud ja homne päev kannatab veel oodata. Isegi kui sel korral diskokuul enam nii kiirelt ei pöörle, on sel rännakul kuulajana väga mõnus kaasas kulgeda.
Võib‑olla on mul mingi oma kiiks sellise tiksumisega, aga esimene lugu haarab mind kohe kaasa ja peas hakkavad keerlema mõtted, mida ise tahaks selle tausta peale kirjutada. Niipea kui teine lugu peale läheb, liiguvad mu mõtted aga hoobilt teise emsi peale, kelle nime siin ei nimeta – või noh, nii palju võib öelda, et see nimi algab P‑tähega, siis tuleb tühik ja siis H‑täht –, kuid ausalt, rohkem ei reeda. Jah, kirjutan seda tükki vahetult albumit kuulates.
Lugusid on albumil viis ja minu jaoks jääb seda selgelt väheks. Aga see vist on hea märk: kui pärast pudrukausi tühjaks söömist tahaks veel ühe ampsu. Mul on kahetised tunded selles osas, kas tahaks kohe mingeid vokaale peale – aga kas peab? Taustamehed saavad tihtipeale häbiväärselt vähe tähelepanu, kuigi hea taust on loost pool, või isegi rohkem. Ma pole ju suurem asi arvustajagi, rääkimata biitide hindamisest. Oma subjektiivsest vaatest saan siiski anda parima – skaudi ausõna.
Üleminek neljandalt loolt viiendale on mu lemmikkoht sellel albumil. Neljas lugu on natuke tume, natuke pime, natuke bassine, natuke nagu (tahaks öelda) tume, kerge kirsimekiga stout detsembrikuus, aga siis järsku tärkab kevad. See on päriselt see tunne – tunne, kui lumehange ääres on lumikelluke, mitte koerasitt. See ärkamise aeg. Tõsimeeli ei oska öelda, et miski kõrva kriibiks või häiriks. Küll aga, nagu ütlesin, jätab album minu jaoks nälga – tahaks veel ühe pudrukausi. Loe allpool väikest usutlust albumi peakangelasega ja kuula tema uut albumit!
Sa oled olnud Alko, Reis Ümber Enda Telje ja Surekoer. Millest need nimemuutused – ja kas need kõik oled sina ise või on mõni alter ego, kes teistest domineerib? Millest tuleb nimi Surekoer? See ei kõla nagu nimi, mida keegi puusalt endale võtaks.
Ilmselgelt olen halb nimede valija 😛 Kõigi nende sünnilood on pigem juhuslikud. Reis Ümber Enda Telje sündis 2008. aastal ilmunud sooloalbumiga, sest Alko oli pigem mu räppari‑alter‑ego ega tundunud selle plaadi jaoks sobiv. Surekoera sünd oli tingitud reisidest Jamaicale ja sellega seotud muusikalisest põikest dancehalli radadele. Nimi ise tuleb Edward von Lõnguse samanimelisest teosest, mis ripub mu seinal ja millega mul on ka isiklik side – üht teosel kujutatut kehastab Kevade‑filmi Toots, keda mängis minu isa Aare Laanemets.
Mul jäi kripeldama, et oleks tahtnud rohkem lugusid. Kas sul endal jäi ka tunne, et midagi võinuks veel albumile minna – või pigem mitte?
Kui valiksid iga tausta peale 1–2 artisti, kes sinna sinu arvates sobiksid, kes need oleksid?
Valitud biidid moodustasid minu jaoks hea terviku. Vokaalide puudumine oli sel korral teadlik valik, et jätta ruumi kuulaja mõtetele ja lasta muusikal soleerida. Tean, et see pole populaarseim otsus, ent need taustad olid minu jaoks terviklood juba ilma vokaalita – see oligi valikukriteerium. Produktsioon on minimalistlik, toores ja mixtape’lik; iga detail ja kordus on hoolikalt mõõdetud. Kuulaja pisut näljaseks jätmine, mida ka mainisid, oli teadlik – less is more, nagu Alchemist on õpetanud. Plaanis on siiski mõned lood ka remixida; rada 4 on juba remixina väljas ja kuulatav.
Noizmakazi albumist Valitud mõtted möödus äsja 20 aastat. Kas ja millal tuleb comeback‑album?
Ei tea. Tänud kõigile, kes on kuulanud ja kuulavad tänaseni. Noizmakaz on olnud pikk ja vägev sõit, aga kas midagi uut kuuleb, näitab aeg.
Kui palju jälgid Eesti räpiskenet ja mis tunded sind valdavad? Kes on need artistid, kes on leidnud tee su pleilisti – või on seal järjepidevalt?
Hoian ennast siiani mõõdukalt kursis. Skene on mitmekesine ja elujõuline, kuid tugevaid ja häid artiste on mu maitsele pigem vähe. Enam köidab see, mis toimub väljaspool mainstream’i. Pleilisti sirvides leidsin Kiroti loo “Kes otsib, see leiab” (bängib siiani!) – tema tulek pani küll korraks kõrvu teritama. MC‑delt ootan alati seda kohta, mille olen sunnitud tagasi kerima, et kontrollida: mida kuradit ta just ütles?
Mida soovitad algajale taustameistrile – mis on A ja O, see nurgakivi?
Tee nõrkemiseni uut muusikat ja usalda oma maitset! Ja laiemalt – leia elus see miski, mida armastad, ning tee seda kirega.
Kui saaksid valida dead or alive‑koostööpartneri, kes oleks artist, keda tahaksid enda taustale laulma või räppima?
Iga hea koostöö algab õigest biidist. Konkreetset “unistuste collabi” peas ei ole; idee, keda ja mida taustal kuulda tahan, tekib siis, kui muusika on valmis. Palju mulle olulisi artiste olen juba remixinud – suurem valik neist on Soundcloudis, kus ripub rohkelt mitteametlikke reliise.
Kas Beatape EP‑ga on Surekoera ajastu läbi või on tulemas midagi uut – võib‑olla hoopis uue aliase alt?
Surekoer on surematu. Kuulmiseni!
Viska lõppu paar shout‑out’i ja head mõtet inimestele.
Tervitused kõigile, kes edendavad ja tarbivad kohalikku kultuuri!
Surekoer Soundcloud
Surekoer Instagram