Filmiarvustus: Suicide Squad – suur tükk ajas suu lõhki

“Suicide Squad” oli minu jaoks selle aasta üks oodatumatest filmidest. See esimene treiler, mis keskendus enamjaolt mõnusatele ja humoorikatele seikadele (taustaks Queen’i “Bohemian Rhapsody”) tekitas koheselt elevust ning pani kalendris augustikuuni riste tõmbama. Selle alusel oleks DC justkui Marvelist õppust võtnud selles osas, et alati ei pea kõik filmid üdini depressiivsed olema, sest me kõik teame, mis juhtub, kui linateos maksimaalselt ainult ühte (halba) nalja kasutab. “Suicide Squad” tundus juba eos eemale astuvat Zack Snyder‘i depressioonilaekast, et matkida üle-eelmise suve hittfilmi “Guardians of the Galaxy” eduvalemit – võtta vabalt.

Aga ei.

Koos esimeste arvustustega, mis “Suicide Squadi” oodatust negatiivsemas valguses näitasid, tulid ka teated takistustest, mis filmi valmimise teel ette olid jäänud. Lahkhelid filmistuudio ja teose režissööri/stsenaristi David Ayeri vahel erinevate ootuste tõttu filmi tonaalsuse suhtes, kindla tähtaja kuklasse hingamine ning paljud muud pisemad faktorid garanteerisid selle, et lõpptulemus on tahumatu käkerdis, mis omab küll kõrgpunkte, ent ei moodusta ühtset tervikut. Lihtsamalt öeldes on tegu filmiga, millel on meeletult potentsiaali, mida ei kasutata kordagi maksimaalselt ära. “Suicide Squad” ei ole halb film… aga ta võiks olla kordades parem.

Tulles tagasi korraks filmi tonaalsuse ja nende lahkhelide juurde, siis siinkohal on stuudio sekkumine filmi ehk isegi paremaks teinud, sest “Suicide Squad” särab eelkõige just nendes kohtades, kus keskendutakse huumorile. Kuuldavasti oli Ayeri enda esimene versioon tunduvalt muserdavam ja tumedam (umbes nagu eelmised DC uue universumi ehitamise hulka kuuluvad kaks filmi) ning kuigi ma ei leia, et absoluutselt kõik koomiksifilmid peaksid vahel lausa vägisi sisse topitud naljadest punnis olema, oleks “Suitsiidisalk” vahelduse mõttes (vähemalt DC filmide nimistus) võinud läbivalt rõõmus ja muretum olla. Aga see selleks, filmil oli ka teisi probleeme.

“Suicide Squad” üritab korraga liiga suurt tükki hammustada

Nagu “Batman V Superman” enne seda, üritab ka “Suicide Squad” korraga liiga suurt tükki hammustada. Filmi esimesed kümned minutid on puhas ekspositsioon, kus äärmiselt võltsina tunduva vestluse käigus tutvustatakse meile lühidalt filmi keskmes olevaid pahalasi ning üritatakse neile mingisugunegi taustalugu anda. Üldjuhul saadakse sellega vaid osaliselt hakkama, sest lõputiitriteni välja ei suutnud ma osade tegelaste puhul nende motivatsioonidest aru saada. “Suicide Squad” keskendub eelkõige Will Smithi poolt kehastatud Deadshot‘ile ning Margot Robbie poolt kehastatud Harley Quinnile, kes, muuseas, on parim element kogu kompotis. Sellega tulenevalt jäävad teiste tegelaste olemused, soovid ja unistused kas väga pealiskaudseks või lausa olematuks. Siin ja seal on väikseid välgatusi, aga lõppkokkuvõttes ei piisa sellest, kui üks tegelane üksinda kuskil nurgas nutab, teine tegelane tema seljataga ülejäänud seltskonnale ta taustaloo kahe lausega kokku võtab ning seejärel seda mitte kunagi enam ei teadvustata. Mind oleks näiteks väga huvitanud, milline on antud filmiuniversumi Killer Croci sünnilugu.

Filmi üleüldisest loost ei ole vist mõtet rääkidagi, sest see on nii õhkõrn, olematu ning unustatav. Need sündmused, mis narratiivikivi veerema panevad, sünnivad tänu Suicide Squad‘ile endale. See iseenesest ei ole midagi uut, on taolist nähtust ühel või teisel moel superkangelaste filmides nähtud küll, ent siin tundub see kuidagi liiga mugav ja on the nose. Ilma spetsiifilisi detaile paljastamata saab öelda seda, et filmi põhipaha tundub suvaline, tema tegude taga peituv motivatsioon nõrk ning mitte kordagi ei teki pinget, mis paneks mind hetkekski unustama, et maailm saab (nagu ikka) päästetud. Vähemalt selles aspektis on “Galaktika Valvureid” suurepäraselt järgitud…

joker

Kindlasti ei saa me üle ega ümber Jared Leto kehastatud Jokerist. Ma olen oma eluajal Batmani ning seekaudu ka Jokeriga rohkem kui küll kokku puutunud ning vähemalt minu maitse jaoks jäi Leto rollisooritus tegelase ajaloos senini üheks nõrgemaks. Kas tegu on Leto ülemängimisega või Ayeri konarliku kirjutamisega (või nende kahe aspekti sümbioosiga), ent igal hetkel, mil Joker ekraanil oli, tundsin, et midagi on puudu. Ärge saage valesti aru, Joker oli (nagu eeldada võiks) hull ja segane ja nõdrameelne ja peast soe, AGA Leto ei tundunud loomulik. Joker ei olnud segane, sest tema minevikus peituksid pöördumatut kahju teinud tumedad sündmused, mis oleksid teinud temast inimese, kes ta praegu on. Leto Joker tundus hullumeelne, sest kuskil ankeedis oli vaja teha linnuke kasti, mis annaks mõista, et jah, Jokeril on tõepoolest kupli all midagi valesti. Karakteri disain ja väljanägemine ei aidanud samuti kaasa. Kokkuvõtvalt oli Joker pettumus väikese p-ga, sest suure P väljateenimiseks ei olnud mu ootused juba eos piisavalt suured.

“Aga Sten, kas sulle midagi üldse meeldis ka?”

Jaa, muidugi! “Suicide Squad” ei pruukinud olla hea ega täiuslik film, aga see ei tähenda, et ta oleks olnud halb film! Ta ei olnud koherentne tervik, vaid pigem kollektsioon ägedatest momentidest, kuid need mõned momendid olid vägagi meeltlahutavad. Iga kord, kui Harley Quinn ekraanil oli, varastas Margot Robbie mu südame. Will Smith oli willsmithilikult cool, Kapten Boomerang pakkus vajaminevaid humoorikaid momente ning Viola Davis sai oma rollisooritusega fantastiliselt hakkama ja tema kehastatud Amanda Davis oli niivõrd usutav, et vahel oli raske aru saada, kes siin filmis tegelikult paha on. Kõigele lisaks – Ben Affleck tõestas, et tema Batman võib olla tõsiselt cool ja äge, kui režissööritoolis on keegi teine kui Zack Snyder, sest need üürikesed momendid, mil Pimeduse Rüütel ekraanilt läbi käis, olid perfektsed Bat-minutid. See oli kalkuleeriv, kindlameelne Nahkhiiremees, mitte liigemotsionaalne, miskipärast-supermani-vihkav mossitaja. Muusika oli ka hea, olgugi, et filmi esimesed minutid tundusid nagu montaažiruumis oleks tööd teinud oma esimest visuaalset mixtape‘i kokkupanev teismeline. Ma annan selle sulle andeks.

harley quinn

Tõenäoliselt võiksin ma sellest filmist veel pikalt ja laialt kirjutama jääda, aga vägisi tekib tunne, nagu lööksin maaslamajat. Kuigi ma pole senimaani kindel, kas mulle “Suicide Squad” meeldis või mitte, saan ma vähemalt öelda üht – DC universumi filmidest vihkasin ma seda kõige vähem ning juba see on üpriski suur kompliment.

Steni Twitter
Instagram @theriddimone

comments powered by Disqus