Guildhaus ehk Gildimaja

On ehe näide sellest, missugune võib olla üks inspireeriv ja hoitud töökeskkond – loodud üdini teadlikult, pakub see ruum päriselt meelerahu.

Kui GUILD oma tegutsemisega alles alustas, külastasid noored rõivakunstnikud – Sten Karik, Joan Hint ja Peep Vähi – iga teist Eestis tegutsevat õmblusettevõtet. Ja mida nad kogesid? Oleme filmidest näinud, kuidas elavad suurvabrikuis töötavad lapsed ja õmblejannad – samal ajal ei ole meil õrna aimugi, mis toimub siin samas Eestimaal. Inetud töökeskkonnad, õnnetud inimesed, ebaterved suhted ja nigel kvaliteet on vaid mõned märksõnadest, mis kutsusid esile visiooni – mõistmise, kuidas saaks paremini.

Kokku puutunud keskaegsete kunstide, tollase elukorralduse ning rekreatsiooniga tõmbasid kunstnikud paralleeli mineviku reaalsuse ja tänaste võimaluste vahel – sadu aastaid tagasi ei olnud ületootmist, plastikust interjööre ning anonüümseid, masinlikke inimsuhteid. Meistrid koondusid gildide-tsunftide alla, toimetati koos, ühise eesmärgi ja edu nimel. Kiire töö asemel peeti lugu kvaliteedist, oli au anda endast kõiges parim.

Mõeldud-tehtud, seadsid visionäärid endid esialgu sisse pikalt tühjalt seisnud keskaegsesse vanalinna torni. Puhunud hoonele elu sisse, astusid majaomanikud ühel ilusal päeval torni sisse ning nagu elus ikka, müüdi mõne nädalaga GUILDi torn hoopistükkis edasi.

“MÕTLE, KUI ME TOODAKS TEKSASEID PUUVILLA TÄNAVAL?!”

Uute ruumide leidmisega oli tuli takus – rätsepad-õmblejannad, tosin masinat, tohutu tammepuust lõikuslaud ja muu mööbelvärk ning ca tonnine kangaladu ootas asap ümberpaigutust. Kogu vanalinna vabad pinnad kammiti läbi, ei miskit. Kuigi keskaegsed gildid paiknesid reeglina just Hansa-aegses vanalinnas, oli aeg kompromissiks – ainus sobiv pind, mida elu pakkus, asus Põhja-Tallinnas mere ääres, Puuvilla tänaval. Veidral kombel oli see ka tänavaks, kus aastaid tagasi gildi peadisainer Joan nalja viskas, “Mõtle, kui me toodaks teksaseid Puuvilla tänaval?!”. Be careful with your words, girl!

Ja kuigi Puuvilla tänav ei asu vanalinnas, asub see siiski ajalooliselt väärtuslikus Sitsi piirkonnas, kus juba enam kui sada aastat tagasi kedrati ja kooti puuvilla, töödeldi kanepit ning õmmeldi rõivaid… elus juhuseid pole, right?

Kolme nädalaga tegid musketärid koos lähemate sõpradega Nõukaaegses hoones kapitaalremondi ning ühe päevaga koliti ja seati sisse kogu tootmine uue katuse all – juba järgmisel päeval jätkus rätsepatöö just kui midagi poleks muutunud. Sisekujundusegi tegid GUILDi loojad ise – gildilikku, rustikaalset joont põimiti parimate pärlitega sovietlikust disainiloomest. Suur osa mööblist valmis gildi puussepa käe all, isegi tööstuslikud lambid disainisid rõivakunstnikud ise.

Kõik tühjad nurgapealsed täideti õhku puhastavate taimedega ning et tootmiskeskkonnas ikka eriti hea olla oleks, jäeti üks ruum ainult rohelusele – Gildimaja talveaias on palmide ja sõnajalgade vahel eriti mõnus lõunakohvi ja vaikust nautida!

Nägemuseks ja eesmärgiks oligi üdini harmooniline tootmiskeskkond, kus hoolitsetaks oma inimeste ja igavikku jääva jalajälje eest.

Välja on kujunenud ka eetiline koodeks – Gildimajas toodetakse täpselt nii palju, kui suur on päriselt nõudlus ja nii, et asjad peaksid ka vastu. Mõistagi, ka aeg ei puhka ja kui ka kangad kuluvad, siis rõivaid ka parandatakse. Eelistatakse vaid “päris” materjale väiketootjatelt ja pereettevõttetelt – näitena võib tuua partnerid Jaapanis, kus kootakse teksakangast vaid vanadel kangastelgedel. See võtab küll umbes täpselt 50 korda kauem aega, kuid tulemus peab ka oluliselt kauem vastu. Mitmed neist kangastest on ka taastöödeldud puuvillast või käsitsivärvitud päris indigolehtede või söega.

Teksapesuks kuluvat vett ei lase gildipere eales loodusesse, vaid vesi suunatakse läbi filtrite kuni on taas joogikõlbulik, sellegi poolest läheb see hoopis tagasi pesuringlusesse.

Üks on selge – meie teiega elame siin ärkamisajal, mil hakkame vaikselt märkama, kuidas me oma keskkonnas toimime. Mõistes, mis on meie ühise kodu – Maa ja looduse väärtus, hakkame kõik ehk lõpuks ometi valikuid teadlikumalt langetama ja elu eest vastutust võtma. Nii katsub ka gildipere võimalikult vähe raisata ja võimalikult palju taaskasutada – gildimajas korjatakse ka kõige väiksemad ülejäägid kokku, sorteeritakse ning saadetakse Soome, kus omakorda kootakse neist uus kangas.

Ja piirduks lugulaul siis sellega – iga esmaspäev tuleb kogu rätsepapere ühe laua taga kokku ja jagab Joani valmistatud vege lunch’i, sest armastus – see käib ju kõhu kaudu! Sisemist meelerahu toetab ka korra nädalas juhendatud meditasioon. Võimas! Kogu Gildimaja olemasolu on hea näide sellest, kuidas meil on võimalik kõikjal – tööl, kodus, koolis või tänaval – kokku hoida kui üks pere, sest meie kõigi ühisest panusest sõltub, kuidas end igapäevaselt tunneme.

Aitäh inspireeriva loo eest kogu GUILD ja gildipere.
Aitäh Joan, et sa olid nõus seda meiega jagama.
Loodetavasti inspireerib see lugu ka meie lugejaid ja vaatajaid. Meid igatahes küll ja rohkemgi veel!

Fotod: Felix Laasme / @yoitsfella