Plaadiarvustus: Eminem “Music To Be Murdered By” otsib ühist keelt kaasaegse räpiga

Eminem tegi Eminemi ja andis välja täiesti uue albumi “Music To Be Murdered By“. Kokku 20 rada, kaasas näiteks sellised nimed nagu Juice WRLD, Anderson .Paak, Q-Tip, Ed Sheeran ja paljud teised. Täpselt samamoodi nagu välk selgest taevast ilma igasuguse tänapäeva turundusele tuttava haibita ilmus ju ka vanameistri eelmine album “Kamikaze”. Uus album aga otsib tänapäeva muusikaga kindlasti rohkem ühist keelt kui “Kamikaze” ent jääb olemuselt siiski vanaks heaks Eminemiks.

 

 

Tundub, et “Music To Be Murdered By” esimene koosolek lõppes väga selge ülesande püstitusega – seda albumit peab saama klubis mängida. Võibolla läks Eminemile hinge Gucci Mane’i kommentaar tema eelmise albumi kohta, kus härra väitis, et ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes reaalselt autos Eminemi albumit bängiks. Uus album on kindlasti selles kontekstis kuulatavam, pole kahtlustki. Bassiliinidele on selgelt erilist tähelepanu pööratud ja muusika on üleüldiselt kergemini allaneelatav. Bass kõmiseb ebaeminilikult kaasaegselt. Minu isiklik hinnang on, et see on pigem hea asi.

Mr. Mathers on sellesmõttes raskes olukorras – palliväljak ümberringi on täielikult muutunud, aga füüsilised eeldused tipptasemel mängida on endiselt samad. Eminemil on tugevaid raskusi selle olukorraga kohanemisel. Meil kõigil oleks. Seda illustreerib minu jaoks kõige ilmekamalt, kuidas Eminem ei ole nõus oma hiilgeaegadest tuttavast intro skit‘i ja outro skit‘i trendist loobuma. Albumi esimeseks ja viimaseks looks alla minutilised Alfredi skit‘id nõeluvad tema enda jaoks kontseptsiooni kokku. Tänapäeva digialbumite maailmas aga pole kontseptsioonile kohta ja esimesed paar lugu albumil peavad olema 100% bängerid. Neid klikitakse striimimiskeskkondades kõige rohkem ja tihtipeale määravad need su loomevilja edu edetabelites. Sellepärast on Eminem sunnitud ilmselt vastumeelselt oma Alfred Hitchcocki intro lükkama alles 4. looks, et esimese 3 looga igale kuulajale pilt võimalikult selgeks maalida.

Eminemi sõnaosavus on fenomenaalne sellel ja ka kõikidel teistel albumitel enne seda. Oskus vaadata samu tähtedest koosnevaid ridu, mida me kõik vaatame, 3-5 erineva nurga alt, kus tavaline inimene näeb ainult 1, on Eminemi supervõime. See anne ei ole kuhugi kadumas ja õitseb elujõuliselt terve “MTBMB” pikkuses. Samamoodi ei ole kuhugi kadumas tema oskus kick‘ide ja snare‘de peal voolata. Mõlemad muidugi tänapäeva räpi kontekstis aina vähem ja vähem hinnas oskused. Tabasin ennast mõttelt, et võibolla Eminemi üheks takistuseks ongi saanud see, et ta kosmiline talent ei ole suhestutav. Täna on maailmas vaja tavalisi inimesi kõrvalt tänavast. Suurem osa inimesi ei hakka mitte kunagi selliselt räppima ja see lootusetuse tunne tekitab Eminemi ning kuulaja vahele külma õhku täis distantsi. Nende populaarsete poolearuliste teismelistega on palju lihtsam samastuda, alati jääb lootus, et kui viitsiks ja väga tahaks, oleksime kõik suutelised samasugust asja tegema, me lihtsalt ei viitsi praegu. Eminemi talenti on maailmas aga ainult üks.

 

Plaadiarvustus: Eminem "Music To Be Murdered By" otsib ühist keelt kaasaegse räpiga

 

Minu jaoks on Marshall parim siis, kui ta nendel kaasaegsetel bassistel biitidel hääle madalamaks laseb ja hoogu natuke maha võtab. Sõnamängud ja voolamine on vana hea Eminem, aga vibe on kaasaegne. Sellise mineku parimaks näiteks on loo “Those Kind Of Nights” teise salmi teine pool: “Seriously though, jokes aside, how you doin’? You straight?” // She said, “No, I’m bi” //
She said, “Are you drunk?,” I said, “No, I’m high // I’m checkin’ out the chick,” she said, “So am I”//” Agressiivsem või eminemilik naljatlev flow viib ta hääle kõrgele ja teeb kohati häirivalt kitsaks. See on väga spetsiifiline räpp ja nõuab välga spetsiifilist tuju, kuulajat ja hetke.

Kohati on Eminemi lüürika uuel plaadil ka natuke cringe. Täiesti loomulik asi, mis sellises vanuses juhtuda võib ja ootab ees meid kõiki. Sõnadega mängimine on peen kunst ja kõikides kohtades ei ole vaja seda kasutada. Samas loos kõlav rida: “I said, “Go with you where?” She said, “Out”// I said, “I’m a candle, I’ll go out if you blow on me”//” on minu jaoks selle ehe näide.

Albumilt jäävad veel kõlama erinevad koostöörajad ja eriti just koostööpartnerid. Minu jaoks on kõikide puhul üks läbiv joon ja selleks on raskused Eminemi räpi-ruumis hakkama saamisega. Meistri stiil on nii domineeriv, et selles oma isikupäraga veepeale jääda on paras väljakutse nii artistile endale kui ka loo produtsendile. Träki “Godzilla” peal on Juice WRLD selle ülesandega ehk kõige paremini toime tulnud ja loomulikult sooritab 5+ ka Eminemi vana sõber Royce da 5’9″Andreson .Paak loos “Lock It Up” sai minu käest F ja peab järeltöö tegema.

“Music To Be Murdered By” esimene pool on ägedam ja tagumine ots hakkab ennast natuke kordama. Kuni “Yah Yah”-ini on hoog üleval ja siis tasapisi raugeb. “Marsh” on teise poole üks silmapaistvamaid lugusid, kus see sama eelpool mainitud uuekooli saund kohtub lõiguti natuke rahulikuma Eminemiga. Loomulikult on träkk märgiline ka selle poolest, et refrääni taustvokaalides on kuulda autotune‘i. Naljaga muidugi, aga siiski märk sellest, et Eminem on valmis tänapäeva räpiga dialoogi astuma. Eelmisel albumil ei olnud õhus isegi dialoogi lõhna. Kibestunud vanamehe kuvand hajub pisikeste sammude kaupa tuulde.

Üks asi, mida Eminem võiks minu arvates vähem teha, on need natuke imelikud nö lembelaulud. Selline malbe tiksumine keskmisest imelikuma Eminemi jörisetud viisijupiga. Kõneall oleva albumi pealt lugu “In Too Deep” ja “Farewell”. Mitte midagi ei oleks juhtumud, kui need lood poleks lõplikku tracklist’i jõudnud.

Album on tugev, Eminem sobitub oma uude situatsiooni tasapisi, saund on moderne ja räppi on siin rohkelt. Tase on ühtlane ja tuhmumise märke vanameister ei näita. Ambitsioon ja kirg muusikat teha kostub kõikides lugudes. Kohati on tunda mõistetavaid raskusi kaasaegsesse muusikasse sobitumisega, aga selle anname legendile andeks. Tümakaräpi vahele natuke mõtlemisainet pakkuvat muusikat ei tohiks kellelegi paha teha.

 

comments powered by Disqus