Intervjuu: kohalik produtsent PhoneCall ja tema debüütalbum “Meditation”

Hooligan intekad on suvepuhkuselt naasmas ja kõige pealt võtame luubi alla RLV raudvara Lejal Genes‘i poolt välja antud albumi “Meditation”. Autoriks juba 2007 aastal alustanud ja dubstep’i hiilgeaegadel tegusid teinud mees PhoneCall, kelle lugusid on mängitud hulgaliselt nii Eestis, UK-s kui ka USAs selliste bassimuusika raskekaallaste poolt nagu Joe Nice, Tommy Lexxus, FSTZ, The Bassist. Mees on muuseas lava jaganud selliste artistidega nagu Synkro, Indigo, Cluekid, Dubchild, Stanza ja teised oma žanri vaieldamatud tegijad. “Meditation”i näol on tegemist aga PhoneCalli debüütalbumiga, mis kulgeb mahedalt ja meditatiivselt nagu albumi nimigi viitab. Albumit saab kuulata erinevatel digiplatvormidel ja huvilistel on võimalik soetada ka füüsiline kassett. Lisaks väärib mainimist, et Lejal Genes’i esimesest kassetist “Wavves From Tha RLV” täitub sel aastal 25 aastat. Seega ilus number sai vääriliselt tähistatud.

Tere. Palju õnne debüütalbumi puhul!
Hei. Täname, täname.

Kuidas läheb? Mis tunne oli kui kassetti käes hoidsid lõpuks?
Läheb täitsa hästi. Album kogub vaikselt hoogu – Raadio 2st on saatejuhid juba noppinud parimaid palasid mu albumilt ning üle 10 aasta oma lugusid taas raadiost kuulata on täiega hea tunne. See tunne on alati põnev, hoida füüsiliselt käes enda muusikat. Siiani on mu muusika kõrvetatud plaadile, pressitud dubplatele ja vinüülile, aga seekord siis jõudis ka kassetile. Mul seisab üks kassett ka töölaual ja aeg-ajalt, kui mõtted otsa saavad, siis ikka keerutan seda käes ja lihtsalt vaatan seda. Mõtlen pidevalt, et millal vana kassetimängija välja kaevan ja albumit kasseti pealt kuulan. Korra testisin kassetti ühes 90ndatest pärit makis, aga selle mootorid olid juba päris palju kassette vist ringi ajanud ja ega sealt peale moonutatud saundi midagi kätte ei saanud.

 

Allan Triik

 

Kaua see debüütalbumi valmimine aega võttis?

Esimesed albumi mõtted tekkisid tegelikult umbes 5 aastat tagasi, kui ma Remi käest küsisin rohelist tuld albumi avaldamiseks juhuks, kui mul peaks mingi hetk materjal kokku saama. Tollal oli mõte, et see album võiks sisaldada sisuliselt kõiki minu tahke muusikuna – peegeldada mind kui muusikut, kes suudab teha helgemaid, aga ka natuke tõsisemaid träkke. Ma alustasin tegelikult aktiivselt dubstepi tegemist kusagil 2007. aastal ja sellest ajast peale olen tootnud ikka päris palju lugusid. Nendest lugudest on ametlikult avaldatud üsna väike osa. Albumit koostades leiduski tegelikult mõningaid pärleid, mis leidsid oma tee ka plaadile. Kuna neid pärle leidus tegelikult päris palju, ja nad ei tahtnud enam väga sahtlis püsida, siis tekkis sellest  idee avaldada lisaks “Meditation” albumile veel ka boonus album nimega “Lost & Found”.

 

Allan Triik

 

Kust tuli mõte album välja anda just kassetil (vahemärkus – megacool näeb välja)?
Aitäh! Kuna toimetan igapäevaselt disainivaldkonnas, siis disainisin ise kõik kujundused, mis on nii kassetil kui somes. Kui väga aus olla, siis kasseti idee tuli sellest, et see on lihtsalt cool. Aga tegelikult üks mõjutusi oli kindlasti see, et Lejal Genes on neid kassette varemgi välja andnud, ühe hea näitena “Eesti Dubstep 4” kogumik. Kassett on mõnus füüsiline asi, mida saab käega katsuda ja ka kuulata kui seadmed olemas. Huvitav on see, et kassettide vastu tuntakse ikka üllatavalt palju huvi ja neid ikka ostetakse samuti.

Albumi nimi “Meditation” reedab justkui pisut, millist muusikat on oodata ja samas ka pisut, mis see muusika sinu jaoks on. Räägi ise paar sõna albumi nimevalikust. 

Nimi albumile sai pandud “Meditation”, sest olenemata üsna bassile orienteeritud žanrist, on minu stiil ja need lood võrdlemisi ikkagi meloodilised ja rahulikud. Albumi ülesehitus on ka teadlikult seatud nii, et see algab võrdlemisi rahulikult, siis korra torkab vahele selliseid jõulisemaid ja tugevamaid saunde ning siis lõpus viimase kolme loo juures juba vaibub kõik ja muutub justkui meditatiivseks.

Kas meditatsioon on su enda jaoks ka midagi, mida sa regulaarselt teed, või ongi hoopis muusika su meditatsioon?
Ma ise tegelikult sellise meditatsiooniga ei tegele nagu üldsus seda ette kujutab. Muusika on mulle tegelikult olnud selline hea väljapääs reaalsusest. Ma olen aru saanud, et suudan muusikaga päris palju oma olekuid ja emotsioone toita või neid muuta. Mu igapäevane muusika, mida kuulan töö tegemise kõrvale või kõndides, on pigem selline kergem ja lihtsam. Aga tõesti on ka hetki, kus ma kuulan sellist natuke “keerulisemat” muusikat. Üks kummalisemaid seiklusi on muusikas olnud see, kui ma leidsin sellise loo nagu Pendulum – Coma albumilt “3 clocks”. Kuulake seda, pange silmad kinni ja vaadake, mis emotsioone see lugu teis tekitab. Mis puutub mu enda lugusid ja nende kuulamist, siis suht sageli, kui olen mingi demo valmis saanud, siis peale sessiooni panen AirPodsid kõrva, viskun diivanile pikali ja silmad kinni kuulan seda lugu repeat‘i peal läbi. Ja kuna ma teen lugusid peamiselt enda jaoks, siis on väga mõnus minna kuskile rändama – eriti selliste lugude puhul nagu Everlasting Memory ja Moonlight.

 

 

Albumil on kokku 8 instrumentaalpala, mida rikastavad vokaalidega külalisartistid J.O.C ja KHELYN. Kuidas nende koostöödeni jõudsid?

Koostööd on alati olnud minu jaoks põnevad. J.O.C.-ga kohtusin ma üldiselt dubstepi üritustel või Bashmentidel. Tänu Remile sain temaga ka rohkem tuttavamaks. Ma täpselt enam aastat ei mäleta, võis see olla äkki 2010, aga mind kutsuti esinema Tartusse Illusiooni, kus juhtumisi J.O.C. oli MC. Mina, tol ajal kui väike fanboy, produtseerisin mõni õhtu varem ühe loo, mille peale tahtsin, et ta laivis midagi teeks. See töötas nii hästi, et pöördusin Pääru poole sooviga teha see lugu koos ja nii ta purki saigi. Muidugi see “Random noise” mingil põhjusel kadus vahepeal umbes kümneks aastaks kuskile sahtlipõhja, kus me siis albumi tarbeks selle uuesti välja kaevasime. Khelyniga ehk Kelly Puhtlaga koostöö sündis sellest, et mul oli sahtlis selline lugu nagu 3AM, mille esimene versioon oli salvestatud aastal 2009 Kadri Hanseni vokaaliga. Kuna see lugu on mind alati kõnetanud, siis otsustasin teha sellest kaasaegsema versiooni ning seoses sellega oli idee ka uuendada sõnu ja vokaali. Hea sõber Martin Kivi, kellega oleme teinud palju projekte lauljatega nagu Anette Maria Rennit, Marko Kaar jne, viis mind Kellyga kokku. Tutvustasin talle ideed ja talle see väga meeldis. Kelly imeline ning veidi müstiline hääl tegi sellest loost täpselt selle, mida ma ootasin.

Räägi pisut oma loomeprotsessist. Kuidas need lood sünnivad? Mis selle muusika taga on?
Minu loomeprotsess on kohati selline ettearvamatu ja ma tegelikult ise ka vahel mõtlen, et kust mingid ideed tulevad. Dubstepi hiigelaegadel (2008-2009) ma tegelikult tootsin muusikat päris palju – vahel isegi 1-2 lugu päevas. Tollal ma ei mõtestanud nii palju oma lugusid, pigem tekkis mingi emotsioon või klikk ja ma tegin loo lihtsalt ära. Enamus mu lood ongi tehtud ühe sessiooniga, harva kui tegin mõnda lugu hiljem edasi. Nüüd kümme aastat hiljem olen hakanud vast ideid edasi kujundama ja rohkem neid läbi töötama ning mõtestama. Kindlasti ei ole muutunud see, et panen lugudesse enda emotsioone ning hetke tunnetust, olenemata sellest, et pööran täna rohkem tähelepanu detailidele, proovin ühe sessiooniga võimalikult palju ära teha.

Mulle tundub, et nii mõnigi lugu on seal selline, mida õhtul enne magama jäämist peale panna, et peas olevatele mõtetele restart teha. Samas justkui tundub, et lugude looja maadleb ehk ise selle sama probleemiga?
Sa tõenäoliselt räägid 3AM’ist. See on kindlasti üks rohkem mõtestatud lugusid albumil. Lugu on kirjutatud ärevus- ja paanikahäiretest ning räägib oma kogemusest. Maadlesin üle aasta ärevushäiretega ja mõningate paanikahoogudega ning üritasin päris palju muusikaga neid torme rahustada. Ükskord sattusin algupärase 3AMi peale ja mulle tekkis idee taaselustada see lugu, sest see lugu tekitas minus hea ja positiivse tunde. Nii tegingi uue tausta, kirjutasin uued sõnad ja oli vaja ainult laulja leida – nii jõudsingi Kellyni. Mäletan seda päeva, kui käisin 3AM-i salvestamas – ma ei olnud Kellyga mitte kunagi varem kohtunud ning tegelikult olin salvestusel päris hämmingus, et kui hästi ta suutis mõista seda lugu ja selle usutavalt ning maagiliselt linti laulda. Sellel hetkel ma sain aru, et sellest tuleb üks väga hea lugu. Tulles tagasi selle ärevuse juurde, siis pole mul õrna aimugi, miks ta tekkis. Pean tunnistama, et maadlesin sellega tükk aega, enne kui tajusin, et ega ma sellest omal käel ja elukaaslase lõputu toe ning abiga jagu ei saa. Võtsin ühendust perearstiga, kellelt sain abi saatelehe näol psühholoogi juurde. See samm tegelikult aitas klotsid peas ilusti ritta laduda nii, et ma olen võimeline ise sellega kaklema kui vaja.

Siinkohal kindlasti soovitan kõigile, kes tunnevad, et olukord on rööbastelt maas juba pikka aega ning olukord ei muutu paremuse poole, otsida abi kas perearstilt, psühholoogilt või hoopis Peaasi.ee lehelt, kus on koondatud väga palju infot, mis on kõigile lihtsasti kättesaadav. Peaasi.ee lehel on välja toodud nii ärevuse- ja paanikahoogude olemus, testid ning isegi on võimalus läbida erinevaid koolitusi, k.a vaimse esmaabi koolitus.

Kui saad võtta “Meditation”i kokku kolme märksõnaga, mis need oleks?
Teekond, meloodiad, mälestused.

Debüütalbum väljas, mis järgmiseks?
Mul on seda materjali tegelikult veel ja veel, pigem on küsimus selles, et kus ja kas seda kasutada. Variant on ka keerata puhas leht ette, toota lihtsalt uusi lugusid juurde ja vaadata, kuhu tee viib. Vahepeal jõudsin juba avaldada boonus albumi “Lost & Found”, kus on pärlid alates 2008. aastast, mida ei tahtnud täiesti minevikku unustada.

comments powered by Disqus