Mainstream-underground vastandus räpis on kuradi trafaretne, aga jääb sellegipoolest ilmselt veel kauaks silmapiirile. Kuigi žanripiire tänavasiltide ja puidust taradega ei piira, on skaala eri otsas paiknevad äärmused taandatavad kahele kantsile nimega New York ja Atlanta.
Kuigi lõunast tulnud kraam on populaarne olnud juba üle kümne aasta, võib üsna kergesti aru saada, miks enamik sellest inimrühmale, kelle ideaaliks on Suure Õuna räpp circa 1992-95, tõsiseltvõetav ei tundu: produktsiooni erinevus on, mis ta on, aga lüürilise võimekuse tähtsus on kordades väiksem. Lisaks veel üsna kõikuv kvaliteedikontroll ja singlikesksus, mille tulemusena kerkib esile katse-eksitus meetodiga hiti letti ladunud flavor-of-the-month artiste, kes seejärel susinal tundmatusse langevad nagu šampanjaga märjaks tehtud rakett aastavahetusel, mis kohe kuidagi lendu tõusta ei suuda. Tõsi ju on, et iga T.I. või Jeezy kohta on ilmselt mitukümmend Ying Yang Twinzi.
Praeguse ATL-koolkonnal – Young Thug, Migos, Future, Rich Homie Quan jne – on veel igati võimalik end tõestada, kuid seni seda väga otsustavalt tehtud ei ole. Future’i esimene album, „Pluto“, oli – vähemalt minu arvates – ikka tõsiselt jube. „Honest“, selle järg, oli samm õiges suunas – mitmel hetkel küll popilik, aga selle suurusetaotlusega, mida album näis kehastavat, kaasnes ka mitu päris kõva lugu. Pea kõikidel highlightidel oli ühine see, et sära tuli külalisesinejatelt – André 3000, Pusha T, GandalfPharrell, samuti tegid oma etteasted Drake ja Kanye. Korralik A-kategooria pralle.
Future’i kolmas kauamängiv, „DS2“ või „Dirty Sprite 2“, arendab edasi eelmise plaadi edusamme, kuid astub samas täiesti vastupidises suunas. Arvestades, et „Dirty Sprite“ oli üks neid projekte, mis talle esmaselt tähelepanu tõid, viitab see oma juurte juurde pöördumisele, mis vast tähendab rohkem träppi, vähem poppi. Peale suunitluse on Future „DS2“ peal fokuseeritum ja arenenum kui varem: 13 lugu ja üks külalisesineja (Drake) tunduvad ütlevat, et kvaliteet on sel korral tähtsam kui kvantiteet ja et kogu rambivalgus lasub seekord Nayvadiusel endal.
Ja see plaat tundub teistsugune. Esiteks, ta kõlab nagu album: lõviosa taustadest on Metro Boomin’i ja Southside’i looming, mis annab albumile oma iseäraliku, järjekindla kõla. Valdavalt on see öise ja pisut siirupise kõlaga sündipilvede virvarr, mis kaanekujunduse värviskeemiga hästi haakub. Üllatav muidugi, et Mike Will siin ühegi looga esindatud pole.
Kuigi Future ei muutu ilmselt kunagi kahekümne esimese sajandi Kierkegaardiks, kuna see lihtsalt pole tema ise, on ta siiski omal veidral moel meeldejääv. Kas või avaloo gucci sandaalide näol, mis paberil ei tundu õnnestuvat, aga seda siiski teeb; ta flow on tervikuna parem kui varem ja ka autotune on lõpuks reaalselt omal kohal ja 3D-joonise stiilis ebakõla asemel on töödeldud vokaali ja selle taga peituva isiku kontuurid üks-ühele sobituvad, ehk asi tundub õige.
„Blood on the Money“ on plaadi kõige luulelisem hetk, kauni tausta ja täitsa hea kirjutamise koostöö, „Blow a Bag“ on samuti sujuvama poole ehedamaid näiteid, samas kui „Groupies“ ja „I Serve the Base“ viivad trapi selle jõulisuse ja nurgelisuseni, mis selle olemasolu üldse õigustavad. Huvitav on muidugi, miks „News or Somthn“ kõrvale jäeti, aga tervik on selle kiuste üllatavalt hea.
Teksti autor: Asko Astmäe
Vähem sügavatel teemadel säutsub ka Twitteris