Praeguseks on see juba kauge minevik, sest maailma suurim videomängumess gamescom 2015 sai (vähemalt kirjutamise hetkel) juba pea et kaks nädalat tagasi läbi, aga kurat, see oli elamus, mis lihtsalt nõuab, et sellest rääkida! Gamescomil käisime Level1 esindamas mina Sten ja Andri, eesmärgiga jäädvustada igaveseks see hullumeelsus, mis seal valitses ning teha mõned ägedad intervjuud, videod ja pildid. Tagantjärele vaadates julgeks öelda, et tulime sellega suhteliselt hästi toime!
Okei, võib olla ruttan liigselt ette, tuleks ikka algusest alustada. See Saksamaale minek oli juba omaette seiklus, igasugused transpordi jamad ja muu säärane. Lõpptulemus oli see, et peaaegu iga sõiduvahend hilines mingil määral, aga kohaliku rongisüsteemi vastu ei saa ikka miski. Esialgne stress selle üle, et rongilt rongile ümberistumise vahe asendus sellega, et teine rong jäi poolteist tundi hiljaks ja kui ta kohale jõudis, passis ta veel mingi 45 minutit keset teed. Võite kolm korda arvata, et kas tagasitee möödus probleemideta või mitte. Kohalik paarike kõrvalistmelt ütles selle kohta “Welcome to Germany!” Rongiliiklus pidavat stabiilselt sakkima.
Meie esimene päev kohapeal oli üldises mõttes nö. nullpäev, sest messihoones hakkas elu käima alles järgmisel päeval. Käisime Andriga vaatamas ühte MSI esitlust, kus räägiti arvutitest ja emaplaatidest. Mina, kui pikaajaline konsoolivend, tundsin ennast nagu kala kuival. Õnneks sai proovida ägedat tehnoloogiat – eyetracking süsteemi, mis juhib tegelast mängus vaataja silmade abil! Väga hull! Hiire võib põhimõtteliselt sahtlisse ära peita vist.
Õige esimene päev oli täiesti okei. Rahvast oli palju, aga mitte liiga palju. Mess oli avatud ainult pressile, tavainimesi tol päeval ei kohanud. Käisime vaatasime milline näeb välja uus Hitman, mida saab korda saata XCOM 2-s, proovisime kui lõbus on Battleborn. Andri proovis ära uue Forza, piilusime kõiki ilusaid autosid, mis showfloorile oli toodud – ühesõnaga, võtsime vabalt. Neljapäev tõotas tulla jõhkralt töine.
Oli ka. Hommikul käisime vaatasime ära NBA 2K16 ja me mõlemad, mitte just erilised spordimängude sõbrad, pidime tunnistama, et see nägi üpris lahe välja. Sügisel peab vist oma virtuaalsed kossutossud välja otsima, nahmsayin? Aga päeva (ja võib olla isegi kogu ürituse) nael oli ikkagi värskelt väljakuulutatud Mafia III. Käisime ühes hubases pimedas toas mängu vaatamas, see nägi täiega cool välja. Hiljem tegime ühe tiimiliikmega intervjuu ka, aga sellest mängust ehk kunagi hiljem pikemalt, see on seda väärt! Päev lõppes mõnusalt – Just Cause 3 esitluseks oldi ühte tuppa liivarand kokku aetud. Liiv oli aga päeva jooksul toast vaikselt välja kantud, põrandale oli seda üsna hõredalt jäänud. Aga kurat, see mäng nägi ka totaalselt bonkers välja!
Reedel lasime sama tempoga edasi – esmalt WWE 2K16 (mis nägi sama halb/hea välja, nagu ikka), XCOM 2 intekas (kus mina unustasin diktofoni tööle vajutada), tšekkisime mis asi on Sniper Ghost Warrior 3 ja päeva lõpetasime eelnevalt nimetatud Battleborni intervjuuga. Peale seda võtsime 2K boksis veel viimase külma õlle ja vaatasime, kuidas ümberringi sagivad väsinud nägudega inimesed. Arusaadav, nad olid kolm päeva meiesuguseid talunud, kes muudkui käivad ja küsivad. Üks PR tüüp oli kohe ekstra kurnatud olekuga. Siinkohal viskaks 2K tüüpide poole kamaluga respekti, hästi soojalt võeti inimesi vastu seal!
Laupäeval jõudsime kohale umbes poole päeva pealt. Põhimõtteliselt oli tegu esimese hommikuga, kus korralikult magada sai, sest graafik ei peksnud jalaga tagumikku. Vaatasime messisaalides ringi ja see rahvahulk, mis seal ringi liikus, oli meeletu! Hiljem kuulutati, et sel aastal käis kohal kokku 345 000 külastajat, mis on insane! Liikuda oli vahepeal raske ja igal pool oli niivõrd palav (õues oli muidugi stabiilselt 30+ soojakraadi), inimesed ootasid erinevate mängude järjekorras tunde või siis kogunesid suurtemate lavade ees, kus visati publikusse mingit nänni. Peaaegu igas saalis, kus suuremad (ja mõned väiksemad) mänguarendajad ja väljastajad kogunenud olid, oli püsti mitu pidu, kus inimesed kargasid ja valju tümm oli taga, tüdrukud tantsisid ja loopisid rahvasse t-särke, mütse, pehmeid mänguasju, kaelapaelu, võtmehoidjaid… ainult ütle ja tõenäoliselt seda ka keegi kuskil kellelegi viskas. Pesumasin? Klaver? Vilepill?
Proovisime ise ka ära selle nö. õige messimelu, ehk ootasime umbes tunnike, et saaks peagi ilmuvale Metal Gear Soli V: The Phantom Painile näpud taha. Oli ootamist väärt, täiega lahe mäng ning võin juba praegu lubada, et Hooligan Hamleti lehel teeme sellest mängust spetembris juba pikemalt juttu! Lisaks vaatasime, kuidas parklas tehti krossikatega hullumeelseid trikke ja piilusime sealsamas kõrval olevasse kohalikku randa. Gamescomil leidus vist absoluutselt kõike, sest silma hakkas ka üks pöidlamaadlusvõistlus, sõideti ruladega, võisteldi peapinksis (foriil, see on asi), üles oli pandud mudelautode võidusõidurada, Blizzardi laval esinesid bändid… Mida veel tahta? Pühapäeval tegime viimased pildid ja panime asjale enda jaoks punkti.
Esmaspäeval jõudsime napilt lennukile, sest, noh, Saksa rongid. Saime aru, et kui me kunagi uuesti tahame sellise asja ette võtta, sõidame ükskõik mille muuga kohale. Koju saabudes jõudis kõik eelmiste päevade jooksul kogunenud väsimus kohale. Öösel nägin unes videomänge.
Pildi- ja videomaterjali autoriks Andri Allas.
Elamused pani kirja Sten.
Twitter
Instagram