Võibolla oled kuulnud sellisest mängust nagu seda on Marvel’s Wolverine. Ehk oled ka kursis, et paljud mängurid on selle internetis maatasa teinud, kuna mäng olevat alla igasugust arvestust. Ent kas pahameeleks on üldse põhjust?
Lühike vastus – ei. Marvel’s Wolverine pakkus mulle ühe lõbusama mänguelamuse käesoleval aastal. Jah, pulkadeks lahtivõetuna leiab kindlasti asju, mille üle nuriseda. Võibolla lausa päris mitu. Aga oluline on see, et mäng teeb täpselt seda, milleks see mõeldud on – pakub mõnusat meelelahutust. Ja oi, kui mõnusalt minu meel lahutatud oli!
Marvel’s Wolverine on kolmanda isiku vaates seiklusmärul, mille peaosas paljude lemmik kanadalasest koomiksikangelane. Teose arendajaks on Insomniac Games, kelle “sulest” sündis ka äärmiselt populaarne Marvel’s Spider-Man mänguseeria. Võibolla oli just too eelnimetatud sari süüdi selles, et Wolverine’i vastuvõtt oodatust leigem oli. Nimelt ootasid paljud avatud maailmaga seiklust, ent tegelikkuses ootas neid ees võrdlemisi lineaarne mäng. See aga pole üldse mitte halb asi.
Marvel’s Wolverine tundub kui sõõm värsket õhku
Avatud maailmaga mängud olid aastakümneid tagasi pigem haruldane nähtus. Tänaseks on see aga niivõrd argine elamus, et selle olemasolu üksi pole müügiartikkel. Samuti on oluline, et avatud maailm tunduks elav, autentne, ning oleks täidetud mõtestatud tegevustega. Vastasel juhul on see lihtsalt tühi kaart, mis üritab enda tegelikku lineaarsust peita fakti taha, et punktist A punkti B jõudmine saab juhtuda erinevaid teid mööda. Vahel pole kaart täielikult avatud, ent üksteise külge poogitud väiksemad tsoonid lubavad natuke rohkem avastada, kui kunagised harjumuspärased koridorid.
Sestap tundubki Marvel’s Wolverine kui sõõm värsket õhku. Naasmine traditsioonide juurde. Küll aga tundub, et arendajad on alguses vähemalt üritanud mängu avatud maailma sobituma panna. Selle kasuks räägivad mitmed elemendid. Esiteks on võimalik paaris levelis ennast etteantud piiridest välja pressida, peale mida saab avastada võrdlemisi tühja, ent siiski olemasolevat ala.
Ka vihjab muutunud mahule Wolverine’i põhiline abivahend ehk ta nina. Nimelt manatakse võrdlemisi lineaarses levelis esile n-ö haisurada, mille abil kangelane järgmise sihtmärgini jõuab. Levelite ülesehitust arvestades on see aga, vähemalt mängumehaanika seisukohalt, üpriski kasutu lisa. Samas saab vaielda, et see aitab paremini tegelaseks kehastuda, olles üks tema võtmeoskustest muus meedias.
Teistest võtmeoskustest on muidugi esindatud ka tema metalsed küüned, mille abil ta eelkõige vastaseid rapib. Võitlusssüsteem on lihtsasti hoomatav ja juba esimestest minutitest peale üpriski lõbus. Aja jooksul on võimalik lahti lukustada uusi võimeid, mis elamust veelgi täiustavad. Lisaks eksisteerib teinegi arengusüsteem, mis lubab oma mänguelamust vastavalt oma nägemusele kohendada, tagades, et iga mängija elamus ei ole täpselt samasugune. Näiteks on võimalik valida võime, mis aitab kogutavaid asju paremini leida või hoopis mõni selline, mis lubab võitluses veelgi edukam olla. Valikuid jagub.
Mängu lugu on lihtne, ent vahel just selles too võlu peitubki. Wolverine on sümpaatne peategelane, kes suudab ühekorraga olla nii vägivaldne elajas kui ka täielik nunnupall. Loo vältel juhtub nii mõndagi – suudetakse mängida mängija emotsioonidega, pakkuda ootamatuid ja ootuspäraseid loopöördeid kui ka lasta end lihtsalt välja elada, saates Wolverine’i küüniste ette hordides nimetuid kurjameid, kelle kadumise üle liigselt kurvastama ei pea. Puhas katarsis. Samas on tänavu ilmunud ka tunduvalt parema ja meeldejäävama narratiiviga teoseid.
Marvel’s Wolverine on lõbus, lihtne ja nauditav videomäng
Veel üheks puuduseks, mis karmi kriitikat saanud, on mängu pikkus. Nimelt kulub keskmiselt umbes 15 tundi (kui sedagi), et mängu lõputiitriteni jõuda. Isiklikult ma selles probleemi ei näe. Elu on kiire ja tormiline ning pea iga tänapäevase mängu nõue ainult neile tähelepanu pöörata, on väsitav. Seetõttu on tore, kui mõnele mängule niivõrd lühikese ajaga joone alla saab tõmmata. Samas saan kriitikast aru, kuna teos on kallis ning on mõistetav, et mängijad tahavad oma investeeringu eest ka korralikult tagasi saada.
Ka võib esineda pisikesi puudusi tehnilises pooles. Näiteks on nii mitmedki kurtnud lohakusvigade üle, mille tulemusena Wolverine keskkondadest läbi võib kukkuda või mingite takistuste taha takerduda. Ise selliseid momente ei kohanud. Ka ei leidnud ma puudusi graafikas. Pilt oli algusest lõpuni ilus, terav ja jooksis sujuvalt.
Pisivead ei suutnud minu jaoks mänguelamust rikkuda. Marvel’s Wolverine on vaieldamatult olnud üks nauditavamatest mänguelamustest sel aastal. Vahel on okei, kui üks videomäng on just seda – lõbus, lihtne ja nauditav videomäng. Marvel’s Wolverine saab selle ülesandega ideaalselt hakkama.