Loo alevikust pärit tavaline kodumaa poiss Robert Rooba on alati unistanud suurelt ja nende poole jõuliselt ka püüelnud. Nüüd aga elabki ta oma unistust, sest temast on saanud professionaalne hokimängija. Hoki on tänu sõpradele, kes mängivad, olnud juba mõnda aega mulle südamelähedane spordiala ja olin rohkem kui õnnelik, kui Rooba nõustus mulle endast natukene rohkem rääkima. Kes ta siis tegelikult on, loe ja saa teada!
Hokit hakkas iseloomult rõõmsameelne ja avatud meelega Rooba mängima tänu oma isale, kes ka ise hokit mängis, ja levib isegi legend, et ta sündiski juba uisud jalas. “Isa jälgedes saigi 3-aastaselt esimest korda Talleksi jäästaadionil (praegune Škoda esindus) uisud alla pandud,” räägib ta ise. “See kõik oli üpris loogiline, minust nagu pidigi saama hokimängija. Aga teel siia olen mõistnud, et tegelikult miski ei tule kergelt. Ma ei karda tööd, higi ega pisaraid.”
Rooba usub, et miski siin maailmas pole võimatu. “Ausalt, mitte miski. Unistan, töötan, usun, võidan.” Samuti teab ta, et head teha on hea. “Mitte ainult sellepärast, et see hea tuleb sulle kuidagi tagasi, vaid sellepärast, et see on lihtsalt ülimalt hea tunne.”
Tean, et olete enamus hokivendadega nagu päris perekond ja teate päris noorest east saati…
“See on täitsa tõsi. Just viimaste aastatega on minu arust see need suhted tugevamaks läinud ja meist on tõesti saanud pere. Ei teagi põhjust, aga sellel pole tähtsust. Tähtis on see, et isegi kui meist kõigist ei saanud hokiproffe, siis on kõik leidnud elus oma tee või kutsumuse, aga ikkagi on rohkemal või vähemal määral jäädud hoki juurde. Kes hokiharrastaja, kes lihtsalt fanatt, kes püüab ikka veel profiks saada jne. Aegajalt käime koos hokit või tänavahokit mängimas, teeme grilli- või saunaõhtuid. See kõik on super tore, ma olen õnnelik, et mul olemas sellised sõbrad, kes on näinud minu hokimängija teed alates selle esimestest hetkedest.”
Aga mida sa peale hoki veel teed?
“Minult on ennegi selle sama asja kohta küsitud ja see küsimus on mind alati veits “friizima” pannud,” tunnistab Rooba. “Mul ei ole otseselt mingeid kindlaid hobisid või no ma vähemalt ei pea midagi otseselt oma hobiks. Kuid mängin vaikselt golfi, olen päris kõva fixie fänn (ja ka ühe sellise omanik), ma olen väga tihe kinos käija ning üldse filmifänn, samuti olen viimastel aastatel enda jaoks leidnud raamatud. Põnev on avastada uusi ja huvitavaid söögikohti ja sööke (teinekord mõnda isegi kodus teha) ning ülekõige meeldib mulle lihtsalt oma sõpradega aega veeta. Tulevikus tahaksin kindlasti siia ritta lisada reisimise, hetkel teen veel seda kindlasti liiga vähe, et seda hobiks pidada.”
Mulle meeldib sinu stiil. Kuidas seda ise kirjeldad?
“Ma olen oma stiiliotsingutel ära käinud ühe päris pika tee. Olen proovinud ilmselt mitmeid äärmusi. Suurimateks mõjutajateks on kindlasti olnud mu kallis ema (parima stiilitajuga inimene, keda tunnen), mu lähedased sõbrad ning stiilsed inimesed tänavatel ja internetis. Ma pole kindel, kas praeguseks on see täielikult väljakujunenud, kuid kindlasti on mul tekkinud mingid kindlad piirid. Hetkel meeldib mulle kanda musta ja valget, hallika, pruunika või roheka varjundiga asju ning teinekord lisada vürtsi mõne üksiku erksama tooniga. Rõhku panen ka aksessuaaridele. Teemas on tossud, eriti Nike Roshe’d, kuid Adi ja ka muud firmad huvitavad. Kui üldiselt kannan pigem vabamaid rõivaid, siis aegajalt meeldib mulle ka selga tõmmata pintsak või lausa ülikond. Nendes on minu jaoks alati mingi maagia. Ema on mind alati õpetanud, et lihtsuses peitub ilu ning seda püüan alati ka järgida.”
Miks just Nike’id?
“Mu esimene paar toodi mulle kunagi kingituseks ning nende mugavus ja seff välimus paelus mind kohe. Kuna olen aktiivse elustiiliga inimene, siis tossud on tähtis osa mu garderoobist. Hetkel tehakse maailmas nii palju ägedaid tosse, et tahaks muudkui endale uusi muretseda. Seepärast olengi hetkel jäänud truuks ühele mudelile ja nii oma elu lihtsamaks teinud. Siiski olen hakanud vaikselt murduma ning hiljuti hankisin endale juba esimesed Adidased (SL Loop Runner’id) ja no pean tunnistama, et need on väga-väga mugavad. Rääkimata nendest mitmedest Vans’i ketsidest, mis mu kapis oma võimalust ootavad.”
Millist muusikat kuulad?
”Muusikaga on lood nii, et kuulan peaaegu kõike. Genre pole oluline, isegi keel pole oluline, kui laul on hea, siis ta meeldib mulle ja kuulan seda. Palju oleneb tujust ja olekust. Muusikal on suur osa mu elus, sest spordi tegemise taustaks saab seda väga palju kuulatud ning tihti peale on see väga tähtis abimees. Kõva Eesti patrioodina fännan Eesti oma mussi. Välismaal elades pole midagi paremat kui lasta Henry Kõrvitsal ilusas eesti keeles endale natuke “luulet” lugeda ning taustaks kuulata Paul Oja geniaalseid biite.”
Sa käid päris tihti erinevatel festivalidel, näiteks nägime Positivusel. Kus veel käinud oled ja millised on emotsioonid?
“Viimastel aastadel on festivalidest saanud tõesti väga tähtis osa minu suvest. Positivus on tõesti täielikult võitnud mu südame ning hindan väga sealse festivali ainulaadsust, ilgelt lahedat miljööd ja loomulikult super positiivset aurat. See aasta sai käidud veel ka näiteks Weekend’il Pärnus, mis oli lihtsalt retsilt kõva. Lisaks olen külastanud väiksemaid festivale Eestis ja Soomes, kuid lähiaastatel unistan võimalusest minna kuhugile suuremale festivalile välismaal ning kõige suurem unistus on Coachella. Selliste festivalide juures on väga lahe see, et need meeliülendavad kogemused rändavad sinuga kaasa kogu elu ning samuti uued põnevad inimesed, kellega seal kohtud.”
Hokimängijatega käib paratamatult kaasas ka jutt, et teil on naisi jalaga segada. Kuidas päriselt on?
“Paneb muhelema küll,” naerab Rooba. “Ma olen tegelikult natuke juba oodanud ning kui nii võib öelda, siis kergelt kartnud, et kuna küll minult see küsimus küsitakse. Õnneks (või kahjuks) on hoki niivõrd väike spordiala Eestis, et see ei ütle paljudele inimestele midagi kui ütlen, et olen hokimängija. Pigem on see teema nii Soomes, kus hoki on nr. 1 spordiala. Seega jah, pigem lükkaksin selle “legendi” ümber.”
Aga mis siis teeb ühe naise ilusaks, silmapaistvaks ja eriliseks?
“Naise teeb ilusaks loomulikult eelkõige tema sisemine ilu. Samuti mängib suurt rolli tema stiil. Silmapaistvus ning erilisus peitub minu jaoks naise enesekindluses. Hindan väga naisi, kes peavad head hoolt nii iseenda kui ka oma keha ning vormi eest.”
Millest veel unistad?
“Ma pole kunagi kartnud välja öelda, et spordis unistan NHList. See oleks patt, kui ma ei unistaks sellest. Eelkõige tahaks jõuda välja enda maksimumini nii, et kui ükskord uisud varna riputan, saan öelda, et jõudsin täpselt nii kaugele ja kõrgele kui minu jaoks oli võimalik. Üldisemalt unistan reisimisest nagu enne juba ka ütlesin. Tahan avastada maailma ja saada unustamatud kogemusi. Loomulikult on ka mul muid vähe detailsemaid ja väiksemaid spordiväliseid unistusi, aga need jätaksin enda teada. Küll siis on näha kui need täituvad.”
Okei, aga räägime pisut ka sel laupäeval toimuvast Hoki Aitab üritusest…
“Tegemist on heategevusliku hokishow’ga. Kui mitmete välimaiste hokikuulsustega Eesti pinnal toimuv hokishow pole piisav motivaator kohale tulemiseks, siis tule ja tee lihtsalt head. Vähk on haigus, mis on kaugemalt või lähemalt puudutanud meie kõigi perekondi ning nüüd on võimalus panna käsi külge ning aidata neid, kes vajavad abi kõige rohkem. Üllatusi võin lubada, täpsustada veel ei tohi. Nalja saab, seda võin ka lubada, sest lisaks sellele, et kohale tuleb Hendrik Kalmet on jääl veel kuulsaid mehi, kes pole harjunud tegelikult üldse jääl olema.”
Piltide autor: Siim Teder
Riided: Baltman, Adidas Originals, Sportland Eesti
Stilistika ja loo autor: Keilit Aedma
Keilit Instagramis
www.keilitaedma.com