Esmaspäeval, 23. novembril, ilmub Reketi uus kauamängiv „Tuule tee.“ Mees, kelle möödunud plaadist „Kajapark“ on möödas enam kui 7 aastat, on tulemas tagasi ning tegemas seda võimsamalt ja omanäolisemalt kui kunagi varem.
Proloog: Reketi „Tuule tee“ on plaat, mis viib Eesti räppmuusika uuele tasemele, sest plaadil segunevad jõhkralt läbimõeldult klassikaline räppmuusika ning nüüd siis võiks öelda, et reketlik räpplaul. „Tuule tee“ on sümbioos, mis võib klassikalise truehead räpifänni mõnevõrra ära ehmatada, ent õhtu lõpuks tuleb Reketile au anda – see plaat on igas mõttes terviklik kontseptuaalalbum. Plaadil kohtuvad paljudele „Kajapargist“ tuttavaks saanud „Terrori Triloogia“ teine osa, mis on klassikaline räpp ning lood, mis löövad õhu täis sensuaalsust ja panevad mõne tõsisema tüübi silmi varjates punastama: „Ta räägib tunnetest, oh my god!“
Aga kasutan selle proloogi kokkuvõtmiseks albumi avaloo teise salmi lõpurida, mis iseloomustab Reketi uut tulemist paremini kui miski muu: „Sest „Võit“ andis bensu, „Kõik“ andis tiku!“ Kuula seda plaati ja sa mõistad, et i-tähele on täpp peale pandud.
Tom, oled Eestis ühelt poolt tuntud kui räppar, teiselt teab kindlasti mingi osa Sind rulatajana. Kui palju räpp ja rulatamine kokku käivad?
Mitte väga, ma arvan. Rulatamine on puhtalt selline elustiilivärk, kus on kaks olulist asja: üks on rulatamise visuaalne pool, mis väljendub selles, kuidas sa riides käid ning kui stiilselt trikke lõpetad – ja kuidas see stiil su igapäevaellu kandub. Ning seal juures on veel see, et kuidas sa suhestud arhitektuuri ja linnaruumi. Rulataja mõtleb kardinaalselt teistmoodi kui mitterulataja. Aga, mis puutub räpi ja rulatamise ühisosasse, siis ma arvan, et skeidimehed on sellised „early adopterid.“ Kui rulatajatele meeldib, siis maailm tuleb järele. Seda siis muusikas ja ka kõiges muus.
Rulatad sa ka veel?
Jah, rulatan ikka, aga suvel vist alles käisin viimati.
“No persse, ma sain jumala haiget ning selle juures öelda, et ma olen hull alfa ja mind ei koti, on debiilne.”
Olid vahepeal pikalt räpiskenest eemal. Millal ja miks sa otsustasid, et tahad uuesti tulla ja uuesti räppi tegema hakata?
Räpp on puuk, mis elab minu sees ja ei lase lahti. 2014. aasta veebruaris tegin „Võidu“ stuudios sisse, kuigi see on üliammu kirjutatud lugu ja biit on ka aastaid juba olemas olnud. Sama aasta märtsis-aprillis oli see SoundCloudis juba üleval, aga et see maailm, kus me elame, on päris visuaalne, siis lugu hakati kuulama alles detsembris, kui see koos videoga välja tuli. No ja siis „Kõik“ remix ka…
Kui palju peegeldub su viimases singlis seda, mis meid plaadil ootamas on?
„Head teed“ sai kirjutatud tegelikult üldse kellelegi teisele laulmiseks, aga keegi ei tahtnudki seda laulda. Saatsin demo küll artistidele laiali, kuid tagasisidet ei tulnud. Aga nüüd sai sellest hoopis „Tuule tee“ peal singel ning ehk pidigi nii minema, sest see sobib plaadi kontseptsiooniga väga hästi.
Mingid tüübid kirjutavad, et see lugu nagu täiega „hits the spot,“ aga enamikel meestest on see kuidagi eriti tabu teema. No persse, ma sain jumala haiget ning selle juures öelda, et ma olen hull alfa ja mind ei koti, on debiilne. Ma tahan selle stereotüübi kustutada ning kuna mul on see võimalus, siis seda ma ka teen.
“Me elame riigis, kus meil on võimalik üsna lihtsate vahenditega masse ennast kuulama panna ja kui me neid võimalusi ära ei kasuta, siis…”
Kuidas sa kirjeldad uue albumi muusikat?
„Tuule tee“ on veidi nukra alatooniga ning igatsev plaat, mis peegeldab tagasi mingeid hetki elus. See on isiklik ja sissevaatav. Jah, „Kajapark“ oli ka enesesse vaatav, aga see oli kuidagi globaalsem ja rändavam. Lahe on see, et inimesed ütlevad endiselt, et „Kajapark“ on hea plaat ning mul on hea meel, et see sai suht ajatu. Hääl on mul küll õudselt palju madalamaks läinud, aga uue plaadi materjal on sisuliselt julgem ja palju personaalsem. Tahaks isegi öelda, et see on kontseptuaalalbum, aga ometi töötavad kõik lood ka autonoomselt ja on ka eraldi kuulates kihvtid. Minu jaoks algab see plaat ühest kohast ja lõppeb kindla lõpuga ning see ilmselt ilmneb ka kuulajale mingil hetkel. Minu jaoks on kogu plaat üks kindel lineaarne joon.
Uus plaat on natuke eksperimentaalne. Ma laulan rohkem, aga plaat ei ole päris selline segapudru, et üritan vägisi kõik boksid ära checkida.
Kellele on Reketi „Tuule tee“ suunatud?
Ma tahan, et inimesed tunneksid minu muusikat kuulates mingit päris ja sügavat emotsiooni. Sellises kiirtoidu maailmas, kus me elame, võib olla selle eeldamine muidugi natuke palju palutud. „Tuule tee“ läks veits sellisesse päris tundeid tagaigatsevasse maailma ning ma arvan, et me kõik suhestume sellesse ühel või teisel moel.
Nii, et see Maris Kõrvitsa väide, et naised peavad plaati kuulates kile alla panema, on tõene?
Kui tema naisena nii ütles, siis ma usun temasse. Muusikale on vaja keskmisest rohkem aega anda, et sellest süvitsi aru saada.
“Ja siis on sellised lood, mida kuulates mõnel inimesel kindlasti piinlik on.”
Palju sa ise arvad, et see „Tuule tee“ „Kajapargist“ erineb? Peale selle siis, et eelmine kauamängiv oli rändavam..
„Tuule teel“ on ka palju räppi, mis kõik erineb singlist „Head teed“. Loodan, et see kedagi ära ei ehmata. Kauamängival on ka kõvasti erinevaid refrääne, sest avastasin, et need on olulised. Meeldejäämise mõttes. „Kajapargil“ panin veits rebelit, sest mulle ei meeldi see salm-ref-salm-ref ref formaat. Räpp ei pea selline olema. See on standard, et mitu korda nõksutad pea ära ja siis laulad kaasa, aga „Tuule teel“ on lood teistmoodi ja seinast seina. Noh, „Võit“ on seal peal ning see on ju klassikaliseim hitiks saanud räpilugu, mis mu räpikaardile tagasi tõi. Ja siis on sellised lood, mida kuulates mõnel inimesel kindlasti piinlik on. Päris ausalt. Plaadil on väga tugev sensuaalne alatoon sees ning sellega olen teinud enda jaoks väga julge sammu.
Mis on su lemmik ketsibränd?
Ma ei saa sellest ketsi fenomenist aru ning ei mõista, miks neist ketsidest üldse nii palju rääkida on vaja. Aga.. Vau.. Minuga on see lugu, et minu jalatsikapis on Nike ja adidas pooleks: adidas connection tuleb läbi adidase Soomest ning Nike connection läbi Reede. Ootan seda paremat pakkumist, et järgmises intervjuus saaksin ainult ühe brändi öelda.
Kuidas sulle R2 Top10 sisse mahtumine mõjus?
Väga hästi! Mulle väga meeldis, et „Võit“ oli ainuke soololugu, mis sinna edetabelisse pääses ning mul on tänaseni seda keeruline uskuda. Eestis on mitmeid väga andekaid sooloräppareid nii Tartust, Tallinnast, Pärnust kui ka Haapsalust ning ma olen jõhkralt tänulik, et see nii läks.
Jah, olin kahe looga tabelis: „Kõik“ ja „Võit.“ Aga „Kõik“ tegi ennast ise ära, sest Eesti räpi raskekahurvägi oli sees, aga „Võidu“ edu üle imestan siiani. Ma ütlen, et videod töötavad ja sinna ei ole midagi teha.
Millised olid su esimesed räpikatsetused ja kokkupuuted räppmuusikaga?
Kõige esimene lugu, mis üldse kunagi tehtud sai, oli koos Rapresendiga ning salvestasime selle kuskil Akadeemia tee kandis korteris.
See algas kõik siis, kui ma kuulasin, kuidas Kaarel Kose ühes „Linnadžungli“ saates Eazy-E (NWA) träkki “Dopeman” lasi. Aga ma ei ole kunagi selles west coasti teemas nii kõvasti sees olnud. Siis sain läbi mingite koolikaaslaste Nas „I am“ albumi just selle ilmumise ajal. „Nas is like“ oli kõva ning koolis liikus kõvasti erinevaid räpikassette. Kogu mu flow teema ongi Nas teinud, sest tal ei ole igavaid „tule siia, tahan sind ära viia“ riime ning see kõik ei ole minu jaoks räppimist lihtsaks teinud. Tänu sellele tahan koguaeg teistmoodi ja paremini teha ning räppides ei taha ma väga latist altpoolt läbi astuda.
Miks jäi katki Reketi ja Suure Papa „Sõnumid rajoonist“ koostöö?
Me alustasime Uku plaadi salvestamist minu stuudios, aga üks hetk läksin pikemaks välismaale, siis jäi protsess katki. Ukule ei meeldinud minu salmis mingid osad ning kuna ma ei olnud nõus oma lüürikat muutma, siis jäigi mu salm sahtlisse. (Soundcloudi). Küll tuleb tulevikus koos mõni uus ja veel ägedam lugu.
Milline on sinu enda lemmik lugu uuelt albumilt?
Noh, vana hea, osta plaat ja saadki teada! Aga tegelikult, ma kuulan seda plaati praegu ikka veel päris palju. Mul on see masterfail, kus on kõik laulud ühes wav files koos ja ma kuulan seda nagu ühte lugu. Aga jah, seal on selline laul nagu “11:11”.
“Ühesõnaga, G-enka on nagu ikoon ning kõige paremas mõttes igameheräppar: kõik teavad teda ning ta elab seda elu, mis välismaal on nii normaalne.”
Kui sa vaatad praegu Eesti räpiskenele peale, siis mis seis on?
Minu nurgast on jumalast hästi kõik. Eestis on ära tehtud ülisuur töö, et räpp oleks aktsepteeritav osa popmuusikast. Kui „Kajapark“ 7 aastat tagasi välja tuli, siis tundus võimatu, et räpp kõlaks pidevalt päevases vööndis, aga täna kõlab. Ma ei tea, kas ta ise teab seda, aga G-enka on see, kes on põhimõtteliselt kogu selle suure töö ära teinud – ilma temata me siin ei oleks. Ühesõnaga, G-enka on nagu ikoon ning kõige paremas mõttes igameheräppar: kõik teavad teda ning ta elab seda elu, mis välismaal on nii normaalne. Ta on elukutseline räppar ja see on megaäge!
Minu jaoks oli ootamatu, et sa läksid kaasa „Laske elada, raisk“ projektiga. Mis värk sellega oli?
Beebilõust kirjutas mulle ning see projekt on selline asi, mis tekib kord sinise kuu jooksul. Pakutakse osa võtta projektis, mis tõmbab südame alt nagu nii jahedaks, et mõtled: „Päriselt ka või?“ See on hull asi, mille eest seista ning, mille alla enda nime kirjutada. Suhtluses Elbingu ja Kauriga sai selgeks, et neil on tõsi taga, sest tegu on nähtamatu probleemiga, millest lihtsalt ei räägita. Jah, võib ju öelda, et hiphop on tee noorteni, aga see on selline loll shortcut – räpime ja siis jõuame kõikideni kelleni tahame jõuda. Need ajad on kind of möödas. Nüüd on meil inimesed, kes jagavad sõna ja positiivset nooti ja, kellele inimesed vaatavad alt ülesse. Lisaks on nad ka inimesed, kes võtavad ise midagi ette, kui probleemi näevad! See, kas me tahame olla eeskujud või ei taha, see ei ole enam meie võimuses. Inimesed vaatavad tahes-tahtmata meie peale, sest meil on võime öelda „ära tee“ ja meil on võime öelda „tee,“ aga see, mida inimene teeb, on õhtu lõpuks tema enda asi.
Meil on see võime minna Toompeale, panna lava püsti, teha see lugu ning anda kontsert ja võtta selle käigus allkirjad ja öelda, et meil on probleem ning tehke silmad lahti, palun! Minu kohus oli probleemile laiemat tähelepanu juhtida. Ja seda ma tegin.
Me elame riigis, kus meil on võimalik üsna lihtsate vahenditega masse ennast kuulama panna ja kui me neid võimalusi ära ei kasuta, siis ..
Kas tahad veel midagi öelda?
Mis seal ikka, ostke plaati!
Epiloog: Plaat ilmub esmaspäeval, 23. novembril ning paistatakse müüki nii veebipoodides, Legendaarse kodulehel kui ka plaadipoodides. Kutsun kõiki huvilisi üles seda plaati endale ostma, sest vähim, mida üks räpifänn saab teha, on endale kauamängiv soetada. See plaat nõretab võimalustest kogeda äratundmisrõõmu ning pakub kuulamisnaudingut nii tõsipeadele, võhikutele, kui ka neile, kes muidu päris hästi räpist aru ei saa. “Tuule tee” on Reketi korralik comeback album ning see tulemine on võimas ja ootamatu.
Plaadi esitluskontserdid leiavad aset jaanuarikuus üle kogu Eesti.
Loo autor: Kris Süld
Fotod: Virge Viertek (Tom), Kris Süld (plaat)