Siim Aunison on Tallinnast pärit kutt, kes on leidnud enda jaoks lumelaua ja olnud täie hingega asja juures juba viimased 12 aastat. Neli aastat Soomes talispordikoolis õppinud Siim võttis nüüd aga eesmärgiks minna olümpiale ja meil kõigil on võimalik teda sel teekonnal toetada.
Esialgu ei julge Siim lubada, et läheb olümpiat võitma, vaid proovib olla esimene eestlane, kes üldse saab lumelauasõidus olümpiale. “See on midagi, mille poole ma püüdlen ja samas võiks innustada ka teisi inimesi,” räägib mees ise. “Näidata, et ka eestlane on suuteline nii kaugele jõudma.”
Siim, miks just lumelaud?
“See on selline asi, mis hakkas kunagi nii hullult meeldima,” tõdeb ta. Siim võrdleb lumelauasõidust tekkivat elevust tundega, mis tekib väikestel lastel jõuluajal, kui nad lähevad hommikul oma aknalaual oleva sussi seest päkapikkude poolt jäetud maiustust leidma. “Lumelaud tekitab samasuguse hämmastava tunde. Olgu, see on sport ja elustiil, aga samas selles on midagi erilist. Juba see, et mägedes olles tekib mingi teistsugune ühendus ümbritseva keskkonnaga ja samas on see kõik väga adrenaliinirohke. Mida kauem sõidad, seda rohkem tekib kontroll lumelaua üle: hood muutuvad kiiremaks, mängu tulevad hüpped ja inimese oskused lähevad hoopis teisele tasemele.”
Ekstreemspordiga tuleb ette ka õnnetusi. Mitu luud sa murdnud oled?
“Selles suhtes on mul üsna hästi läinud. Ma ei ole murdnud väga palju luid, aga igasuguseid põrutusi – peapõrutused, põlvevigastused, silma- ja ninakoopa vahelise luu murd, seljapõrutused, sinised silmad – on ikka ette tulnud.
Mõtlesin, et nüüd vist ongi kõik ja ei tea, kas ärkan kolme tunni pärast üles.
Seda tunnet, et enam sõita ei julgeks, Siimul pole. “Pigem on see, et vigastusega tekib tunne, et kurat ma rohkem ei saa,” tunnistab ta. “Kord kukkusin halvasti ribide peale ja hakkasin verd köhima. Teel haiglasse arst rääkis mulle, mis mured võivad olla: neerupõrutus või rebestunud põrn, mis võib väga halvasti lõppeda. See oligi selline olukord, kus mõtlesin, et nüüd vist ongi kõik ja ei tea, kas ärkan kolme tunni pärast üles.” Õnneks siiski ärkas ja on lumelaua peal tagasi. “Kui on mingi vigastus, saad sellest üle ja see pigem tekitab tugeva tunde. See kõik käib asja juurde ja sellega peab arvestama.”
Räägi siis, mis sa seal Hooandjas korraldad.
“Mul on alati olnud käsil mingi projekt, aga eelmine hooaeg oli mul täiesti vaba. Ma ei tegelenud mitte ühegi projektiga ja sõitsin iseendale. Suvel käisin Hollandis sisehallis ka sõitmas ja kui aastake ilma projektita sai mööda, tundsin, et midagi on puudu. Lahe on niisama sõita, aga kuskil puudritrippidel ja niisama nautida võin ma 30 aasta pärast ka.”
Mõeldud-tehtud, Siim otsustas, et tahab võistelda ja pöördus Eesti Suusaliidu poole, et esialgu üldse pilt ette saada, mis meil Eestis koondisega toimub. “Tuleb välja, et praegu Eestis koondist ei olegi ega ka mingeid toetusi, mitte midagi,” räägib lumelaudur. “Mõtlesingi, et kuidas siis saaks selle lumepalli veerema lükata.”
Vaata Hooandja videost, mida Siim teeb!
Mees on ilmselgelt rahul, sest eesmärgist on puudu vaid mõned protsendid (koos on artikli ilmumishetkel 96%) ja kui õnnestub kokku koguda 100% soovitust, läheb ta mägedesse ja hakkab kõvasti trenni tegema ja võistlustel käima. “Selleks, et olümpiale pääseda, on vaja teha kõvasti tööd ja praegu ongi eeltöö,” räägib ta. “Kui õnnestub see raha kokku koguda, saan selle hooaja treeningud justkui ära katta, aga tegelikult on see väike osa sellest ja täiemahuliselt treeningprogrammi kaasa tegemiseks vajan tohutult palju suuremat summat.”
Aga kui pääsedki olümpiale?
“Praegu mõtlen nii palju, et oleks väga suur asi, kui ma sinna üldse kvalifitseeruks. Edasi mõtlen siis, kui see saavutatud. Mul on võimalus väga palju veel areneda ja ei oska tõesti öelda, kas lähen esikolmikusse pürgima või võtan eesmärgiks finaalidesse kvalifitseerumise. Aga muidugi alati, dream big.”
Loo autor: Keilit Aedma
Fotod: Silver Mikiver, Iti-Pätrik Järve