Aus ülestunnistus – ma olen räme nohik. Mitte see õppisin-koolis-ainult-viitele-nohik, vaid pigem ikka see mu-raamaturiiul-on-koomikseid-täis-nohik. Mul pole seda häbi tunnistada ja miks peakski? Koomiksid on lahedad ning ei ole olemas ühtegi põhjust, miks ei võiks samal pulgal eksisteerida näiteks Alan Moore’i „Watchmen“ ja Oskar Lutsu „Kevade“. Kuigi ma olen juba korduvalt (ja lausa niipalju, et see võib tüütuks muutuda) öelnud, et ma olen pigem Marveli kui DC fänn, siis ei saa ma üle ega ümber sellest, et Batman on mu üks lemmikkangelastest. Võibolla ei ole ma tema suurim fänn, sest minu kätt ei ilusta Nahkhiiremees ja tema vaenlased (veel), küll aga on ta mu raamaturiiulil üks populaarseim tüüp. Foriil, nagu.
Kõigele eelnevale tuginedes oli vist üpriski kindlalt kivisse raiutud fakt, et ma ühel hetkel ka kinno jõuan, vaatamaks ära eelnimetatud kangelase osalusega (aasta kõige oodatum) mängufilm „Batman v Superman: Dawn of Justice“. Või noh, „Õigluse Koidik“, kuidas iganes te eelistate. Kui projekt välja kuulutati, ei olnud ma (pisut endalegi üllatuseks) eriti vaimustatud. Tundus kuidagi lati alt minek. Treilerite ilmudes hakkas huvi ärkama, sest noh, mürgel ja möll ja Batman oli tuusa väljanägemisega. Nagu Frank Milleri „The Dark Knight Returns“ ju (mis oli ka otsene mõjutaja). Kuskil seal oli Superman ka, aga noh, see tüüp pole kunagi eriti lahe olnud. Ma tean, et temast on häid koomikseid ka tehtud (rahvas räägib, et Grant Morrissoni „All-Star Superman“ rääkis väga hea loo), aga kurat, ilgelt raske on samastuda tüübiga, kes 90ndatel põhimõtteliselt planeetidega žongleeris. Aga see selleks.
“Palju kisa, vähe villa”
„Õigluse Koidik“ on DC ja Warner Bros. stuudio esimene tõsine samm selle suunas, et jõuda samasse punkti, kus Marvel oma filmidega juba aastaid olnud on – kõik eksisteerimas üheskoos samas universumis ning rõõmsalt vilet lastes panga poole astumas, et oma järjekordsed hiiglaslikud rahakotid sinna tallele jätta. „Raudmees“ tuli, nägi ja võitis ning seejärel hakati riburadapidi liikuma selle suunas, et erinevad superkangelased ühte filmi kokku tuua ja moodustada Tasujad. „Batman vs Superman“ on täpselt samamoodi esimene vaatus suurte nimede kokkukogumisele ehk Justice League’i loomisele, aga kui Marveli käigud tundusid loogilise vundamendivalamisena, siis siinkohal tundub nagu oleks pool maja juba valmis ja alles pärast mõeldakse selle peale, et millele too toetuma peaks. Tuleviku tutvustamine ning uute kangelaste mainimine keset filmi tundub väga kohmakas ning vägisi sissesurutud nagu vale pusletükk. Film kannatab üleüldiselt selle all, et seal toimub liiga palju asju… ent samas nagu mitte midagi. Ekraanil toimuv on enam-vähem võrdeline üritusega sõelaga vett kanda. Mitte millelegi ei keskenduta piisavalt ning tulemuseks on õhkõrnade narratiiviniitidega teos, mis lihtsalt näeb kena välja. Tüüpiline „palju kisa, vähe villa“ situatsioon.
Ühele asjale tuleb au anda – Zack Snyderi filmid on reeglina visuaalselt väga nauditavad ning ka selgi korral päästab kena pilt filmi halvimast. Umbes keset filmi leiab aset üks konkreetne Mad Maxi meenutav stseen kõrbes, mis narratiivselt ei meigi mingisugust senssi, aga silmale on meeletult ilus vaadata. Mitmed stseenid on ning tunduvad suured ja massiivsed ning see on tõeliselt äge. Reeglina on need seotud taaskord pigem Batmani kui Supermaniga, sest neil on Pimeduse Rüütlile omane tumedus ja müstilisus. Asjale lisas veel jumet ka Ben Affleck, kes oli Bruce Wayne’i/Batmani rollis üllatavalt sümpaatne ning ma ootan tema soolofilmi üpriski suure huviga. Arvukad visuaalsed vihjed Jokerile ning ekraani vähem väisanud Jeremy Irons Alfredi rollis lisavad viimasele väitele veel paar pluss punkti.
Ülejäänu on üpris rämps. Istusin kinoistmel üle kahe ja poole tunni, kuid see tundus olevat justkui topelt sellest. Lisaks venis aeg nagu tigu kuumal suveasfaldil ja ma vannun, et iga minutiga muutus mu pehme kinotool aina ebamugavamaks ja ebamugavamaks. Pidevalt loobiti ekraanile rumalusi ja poolikuid loojuppe, motivatsioonideta tegelasi ning suuri loogikaauke sündmuste arengus. Ühest küljest on see loogiline jätk Supermani eelmisele filmile „Man of Steel“, sest ka too oli otsast-otsani idiootsust täis, aga samal ajal oli kohati raske uskuda asju, millele mu silmad tunnistajaks olid. Ma tahaks need asjad südamelt ära saada, need küsimused välja öelda, seega juhul, kui Sul film veel nägemata on (ja sa seda siiski näha tahad, sest noh, Batman versus Superman ikkagi), siis jäta järgneva kahe pildi vahele jääv tekst lugemata. See pole sinu jaoks.
Huh, okei. Mille kuradi pärast on Gotham ja Metropolis praktiliselt üksteise kõrval? Miks süüdistatakse Supermani kusagil Aafrikas aset leidnud surmades, mille põhjustajaks olid kuulihaavad, mille põhjustajaks olid kuulid Lex Luthori käsilaste relvadest? Mille pärast oli tähtis see, et need oleksid salajased, erilised kuulid? Mille pärast üldse keegi arvaks, et “Ou, seda tüüpi tulistati, see oli raudselt Superman?!” Ja miks, MIKS, oli just see intsident pinnuks Supermani silmas, kui just filmi alguses meenutati seda hävitustööd, mida Superman ja Zod eelmise filmi lõpus tegid? See oleks olnud nii lihtne, nii loogiline (ning lisaks oli see ka põhjus, miks Batmanile Supes ei meeldinud), AGA EI, meil on vaja stseene, kus Lois Lane tüütab tähtsaid ametnikke, et teada saada, kuskohast mingid kuulid pärinevad, et see loojupp siis pärast mugavalt unustada, sest mitte kedagi ei huvitanud see mitte kordagi!
Miks?
Miks Lex Luthor tahab, et Bat ja Supes üksteisele molli kütaks? Miks ta loob Doomsday? Mille kuradi pärast ta orkestreeris kogu selle Aafrika jama?!?! Miks asub Kryptoni kosmoselaev keset linna ning miks lastakse Lex Luthoril seal vabalt tegutseda peale seda, kui on üpriski ilmselge, et just tema tegevuse tõttu pritsib antud laev elektrit välja ja pimestab terve linna? Milleks on Lex Luthoril andmed erinevate superkangelaste olemasolust? Mida ta kavatseb selle infoga teha? Milleks on ta igale kangelasele oma logo disaininud? Milleks Aquaman ujub muretult kaamera ees, kuigi loogika võiks nagu väita, et see oleks viimane asi, mida ta teha tahaks – tõmmata tähelepanu sellele, et VEE ALL ELAVAD INIMESED!
Miks?
Miks nägi Bruce Wayne nägemust Flashist – tegelasest, keda me ei tea, keda me ei tunne, keda me pole varem mitte kunagi näinud (!) – ning mis antud filmi kontekstis ei tähenda mitte kui midagi? Jah, ma tean, Justice League’i film tuleb, aga „Batman v Superman“ ei vajanud rohkem harali jäävaid loo-otsi, seal on neid enam kui küll! Milleks veab Supes kuskil Antarktikas enda järel laeva? Miks on Superman ja Batman automaatselt parimad sõbrad peale seda, kui esimene ütleb teisele oma ema nime, mis on samal ajal ka teise ema nimi? Miks viskab Lois Lane krüptoniidist otsaga oda kuskile suvalise laohoone üleujutatud keldrisse? Kuskohast ta teab, et see oli viga? Miks Lois Lane üldiselt on lollim kui kott kive või, miks IGA tegelane on madalama IQ-ga, kui vastsündinu?
Miks?
Miks Superman eelmainitud oda ise keldrist välja ei saa tuua, aga ainult minut hiljem lendab sellega Doomsday poole? Lisaks – kui te teete marutõsist filmi, mis algab kõige eputavama luulelise monoloogiga üldse, ärge jumala pärast üritage sinna sisse toppida kohutavalt klišeelist nalja, see lihtsalt ei toimi! Ja kui me sellest juba räägima, siis miks Batman lõpus küsis, kas Wonder Woman on koos Supermaniga? Nad pole kordagi ühtegi sõna vahetanud, samal ajal kui Batman vahetas e-maile ja pidas maha näost-näkku vestlusi. Milleks Wonder Woman siin filmis oli? Mis ta kasutegur loole oli? Miks on okei, kui Batman hävitab linna peale töötunde, aga mitte okei, kui sama teeb Superman keskpäeval?
Miks?
Ja kõige lõpuks – kas kõik ikka said aru, et Lex Luthor pani selle naissenaatori lauale purgi, mis oli uriini täis? Nagu… mis sul viga on? Ma saan aru, kuhu sa sihtisid, aga god damn! Üleüldse, milleks ta selle istungi õhku lasi? Selleks, et Supermani süüdi lavastada? Milleks oleks Superman selle istungi õhku lasknud? Miks kõik olid Supermani vastu ja siis filmi lõpuks selle ära unustasid, täpselt nagu unustati ära ka see, et see ISTUNG ÕHKU LASTI! AAAAAAARGHHH! Selle filmi peale mõtlemine valmistab mulle füüsiliselt tuska!
Raudselt unustasin midagi ära, aga see-selleks. „Batman vs Superman: Õigluse Koidik“ oli pettumustvalmistav film. Tõsi, rahaliselt väga edukas, aga ülejäänus mitte nii väga. Zack Snyder hoitakse pardal veel vähemalt selleks ajaks, kui Justice League päris oma filmi saab, mis tähendab, et ka sellest võime oodata visuaalselt nauditavat rongiõnnetust. „Batman vs Superman“ oli nii halb film, et see tegi ka Ben Afflecki õnnetuks…
Loodetavasti on Suicide Squad ägedam!
Artikli autor:
Sten Kohlmann Twitter
Instagram @theriddimone