Hetkel, mil Eesti hokikoondise väravavaht Villem-Henrik Koitmaa meile intervjuu annab, on tema asukohaks Dundeni linn Uus-Meremaa lõunasaarel, 17 292 km Tallinnast. Ta on parasjagu jäähallis ja vaatab ühe oma 11-aastase õpilase Ryani mängu ja kirjutab tema mängust analüüsi. Jah, lisaks hokimängimisele annab Villem teisel pool maakera ka tulevastele professionaalidele trenne. Siiski polnud Uus-Meremaale jõudmine pooltki nii lihtne kui möödunud hooajal Inglismaale mängima minek. Lisaks pikale lennule sai hokimeister teada ka, mis tunne tekib, kui Singapuri lennujaama turvamehed sind püstolitega minema tahavad ajada. Kohale ta aga jõudis.
Kutse Uus-Meremaale tuli läbi tutvuste ja kuigi algselt tundus teisele poole maakera minek ehk liiga segase sammuna, võttis mees siiski selle teekonna ette. Hooaeg seal kestab ju teatavasti juunist augusti keskpaigani ehk ajal, mil Eesti hokivennad n-ö puhkavad. “Kohalik ungarlasest treener Janos Kaszala nägi mind mängimas Ungari koondise vastu olümpiakvalifikatsioonil ning võttis ühendust ja kutsus Uus-Meremaale mängima,” räägib ta ise. “Peale esimest intervjuud rääkisin talle ka oma treeneritaustast, mille järel oli ta huvitatud mind kaasama ka kohalike juunioride treenimisel.”
Lõpliku pakkumise sai Villem alles mai keskel. “Olin parasjagu koondisekaaslastega tähistamas hooaja lõppu, kui märkasin sissetulevat e-maili,” meenutab ta. “Pakkumise lõpus oli lause we need you a.s.a.p. ning juba kuus päeva hiljem olin ma lennukil.”
Üle kivide ja kändude Uus-Meremaale
Sellegipoolest, nagu juba mainitud, oli Villemi reis Uus-Meremaale täis üllatusi. “Kõik sai alguse sellest, et mind ei lastud Singapuris lennukile, mis suundus Aucklandi, sest mul puudus vajalik viisa hoki mängimiseks,” räägib väravavaht. “Klubi plaan oli oodata mind sinna ning kohale jõudes vajalikud paberid korda ajada, et saaksin ka stipendiumi. Piirivalvurile aga valmistas see muret ning asja ei teinud paremaks ka fakt, et minu piletite eest oli tasunud klubi, mitte mina ise.”
“Anti selge käsk osta pilet koju tagasi.”
Kokkuvõttes jäeti Villem lennukist maha ja tal tuli teadmatuses oodata kuni klubi juhtkond Uus-Meremaal ärkab ja probleemiga tegelema hakkab. “Olukord oli eriti täbar, sest Singapuri mind ka ei lastud, kuna lennujaamas oldi teadlikud minu juhtumist ja anti selge käsk osta pilet koju tagasi.” Niisiis tuli Villemil veeta öö Singapuri lennujaamas nagu Tom Hanksil filmis “Terminal”. “Eriti põnev olukord tekkis, kui kaks relvadega turvameest mind keset ööd üles ajasid ja karjudes boarding pass’i küsisid. Selgitasin siis neile rahulikult olukorda, mille peale nad hakkasid kõva häälega naerma ning nendega kaasas olnud kuri koer rahunes samuti.”
Koju tagasi?
Saabunud hommikul suutis klubi manager rääkida ära Uus-Meremaa saatkonna ja Villemil õnnestus pääseda Singapuri, kus teha endale sobiv viisa, mille saamine aga ei käi üleöö. Mees ei lasknud enda tujul aga langeda ja otsustas nautida Singapuri ägedat melu, kus muretsemiseks pole kohta. “Tutvusin kahe saksa backpacker‘iga, kellega veetsimegi järgnevad päevad linna avastades ja sõitsime ka Kuala Lumpuri ja Malaisia vihmametsadesse mägesid vallutama.” Singapuri tagasi jõudes aga selgus, et Uus-Meremaa viisat Koitmaale siiski ei anta ja mees võib heaga koju tagasi sõita. “Kuna olin sinna minemas hokit mängima, mitte töötama, ei osanud nad mulle mingit viisat soovitada ja oligi kõik. See vastus tuli šokina nii mulle kui klubile.”
“Kohalikus lehes oli ilmunud lugu minu traagilisest saatusest.”
Mis seal ikka, tuli leppida. Enne Eestisse suundumist otsustas Villem veeta ka kaks nädalat Tais, kus olles saabus peale esimest nädalat üllatus. “Sain kirja, et minu viisa taotlus oli üle vaadatud ja võisin riiki siseneda,” on Villem õnnelik. “Helistasin klubi manager’ile ja juba tund hiljem olid mul olemas piletid Uus-Meremaale. Hiljem selgus, et kohalikus lehes oli ilmunud lugu minu traagilisest saatusest ja seda lugenud välisministri asetäitja oli asja isiklikult käsile võtnud ning mulle viisa hankinud.”
Jäähoki loob võimalusi
“Mulle on alati meeldinud seigelda ja uusi kohti avastada ning jäähoki on loonud mulle selleks võimalusi,” tunnistab Koitmaa. “Eesti ja Uus-Meremaa hokit võrreldes peab uhkusega mainima, et Eesti asub maailma ranking’us 10 kohta kõrgemal. Kui võrrelda kahte kodust liigat, siis jääks ka sellel juhul kodumaa liiga taseme peale. Küll aga on iga klubi leidnud tasemel leegionäre, kes kogu Uus-Meremaa liiga taset tõstavad. Samuti tuleb kõvasti kiita kohalikku meediat, kes hokit rahvale lähemale üritab tuua.”
Villem tunnistab, et Uus-Meremaal olek annab võimaluse ka suvel korralikul tasemel mängida ja treenida. “Tavaliselt tuleb suvel keskmiselt kuu pikkune jäätreeningute paus sisse, aga siin olles seda ei juhtu.”
Mis edasi?
Kui aeg Uus-Meremaal 23. augustil otsa saab, plaanib seikluse üle elanud Koitmaa teha nädalase peatuse ka Austraalias, kus toimub mõnepäevane väravavahtide laager. “Peale seda lendan tagasi Singapuri, kus veedan 3-4 päeva päikest nautides ja siis juba läbi Istanbuli tagasi kodumaale. Tallinnas on hetkel kavas veeta kuu aega, mille järel on plaanis kolida uueks hooajaks Ameerika Ühendriikidesse Michigani osariiki.”
Jälgi Villemi tegemisi tema Instagramis.
Autor: Keilit Aedma