Juubeleid on ägedaid ja nõmedaid. Täna, täpselt 5 aastat tagasi lahkus meie seast räppar, artist, soe inimene ja väga paljude päris sõber Revo. See on nõme juubel.
Aeg lendab nii kuradi kiirelt ja nõme on mõelda, et inimesed elavad edasi, maakera pöörleb nagu midagi ei oleks teistmoodi, nagu nii peakski olema. Kui ma kunagi ära lähen, siis ma tahan, et maakera.. ei, mis kuradi maakera, galaktika jääks seisma, kõik laguneks koost ja mitte ükski inimene ei saaks ilma minuta hakkama.
Aga ma tean, et Revo ei ole selline. Tal on kindlalt selle kohta juba mingi eriti cool oma väljend genereeritud, et kuidas ja miks me kõik peaksime rõõmsameelsed ja chillid edasi olema, ka ilma temata. Meie siin ja tema seal, kuskil vikerkaare taga. Koos viikingite, TuPac’i ja muude sägadega. Kindlalt on Prince’iga juba “Purple Rain”‘-le mingi metalrap coveri ka kütnud. Lihtsalt pulli pärast.
“Revo on väga palju seotud sellega, kes ma tänaseks olen.”
Ma ei julge sellistest asjadest eriti sügavalt kirjutada, sest ma kardan, et ma ei suuda ennast väljendada piisavalt suurelt. Mingil põhjusel ma tundsin, et tahan sellest kirjutada, seega ma kirjutan, aga kergelt, pinna pealt, igaks juhuks. Revo on väga palju seotud sellega, kes ma tänaseks olen. Tema aitamine disainiküsimustes Motel Paradise asutamisel tegi minust graafilise disaineri ja tema pidev “ähh, kamoon, kutsu, teeme ära plaadi!” tegi minu esimese albumi “Testament”. Ilmselt oleks ta ka suur Hamleti sõber, sest ketsid, mütsid ja streetwear oli ka tema südames olulisel kohal. Ta mõjutas mind nii palju, et mul hakkab hirm, kui ma sellele kõigele mõtlen. Kui palju selliseid inimesi veel on, keda ta nii puudutas? Kuidas ma suudaksin ise oma elu nii elada? On see minu jaoks üldse võimalik? Inimesi nii palju ja nii positiivselt mõjutada? Ma tahan uskuda, et on. Revo kindlasti ütleks mulle, et äffkoors on.
Ma käisin koos Toe Tag’iga vahel LIVEdel Revo asendamas, kui ta ei saanud tulla. Seega mul on Toe Tag’i “Legendaarne” albumi Revo osad kõik kenasti peas. 5 aastat tagasi Eesti Hiphop Festivalil, kui Revo astus lavale oma elus viimast korda, ei teadnud ma sellest mitte midagi. Mul polnud aimugi, et tema olukord nii tõsine on. Olen palju mõelnud, et kas oleksin kuidagi teisiti käitunud, kas oleksin midagi teisiti teinud. Oleks oleks oleks.
Tänaseks on oluline ainult see, et ta on kõigi selle generatsiooni hiphopi austajate südametes igavesti ja mitte ükski number aasta ees, ükskõik mitmekohaline, ei suuda teda meie hingest ja südamest kustutada. Juubel 5, 10, 200, don’t care. Täna, 30. augustil, laske oma metalhair‘il lennelda ja õhukitarridel tiniseda. See on meie kõigi päev! See on Eesti hiphopi päev. FOREVO!