Vince Staples on tagasi. Nüüd, kus suvi hakkab tasapisi sügisele teed andma, on Long Beach’i värsisepp tagasi EP-ga „Prima Donna“, mis jätkab sealt, kust „Summertime ’06“ pooleli jäi. Projekti üldine toon ja motiivid on ühe sõnaga kirjeldades stapleslikud. Ehk siis sünged ja kõledad viisil, mis on teatraalsuse ja ekstsessi asemel pigem argisest lakoonilisusest kantud. Seal peegeldub mitte ülev võitlus hea ja kurja vahel, vaid maailm, kus on vaid limiteeritud hulk käike ja lahendusi, millest igaühega kaasneb kompromisse.
Produktsioon (biite on teinud, nagu varemgi, No I.D. ja DJ Dahi, aga sel korral ka James Blake) jätkab samuti eelnevalt alustatud rajal ja on isegi veel teravamalt minimalistlik (ja sama tume), kui eelnevalt. Häält teevad lisaks Vince’ile enesele A$AP Rocky, Kilo Kish ja anakronismina väisab teost ka fragment ühest 20 aasta tagusest André 3000 värsist.
Teistsugust touch’i lisavad lugude lõpus olevad spoken word vahepalad, kuid selle mõtlikkuse hind on see, et ta muidu kompaktse ja hästi kulgeva EP jõnksuvaks teekonnaks teeb. Aga kellele Vince Staples’i varasem looming meeldib, peaks ka „Prima Donna“ väärt kuulamine olema.
„I write the James Joyce, don’t need the Rolls Royce“.