Eesti on väike ja kuigi EHHis ilmuvate albumite hulk näib aastast aastasse suurenevat, on see hulk jätkuvalt piisavalt väike, et ülevaate säilitamine oleks hõlbus. See, et me siin Maarjamaal kauamängivatesse räpiplaatidesse päris ära uppunud ei ole, võimaldab ka neile seda detailsemat tähelepanu pöörata ja muljetel laagerduda lasta. Nii ongi läinud, et nüüd, kus albumil „Errorist“ on esimene sünnipäev täis tiksunud ja pisut pealegi, jõuan alles selleni, et mõtteid põhjalikumalt kirja panna.
On muutusi ja on järjepidevust. See on esimene plaat, mille on väljastanud mitte Okym Riim, vaid lihtsalt Okym, ja esimene plaat, mille ta on väljastanud iseseisvalt. Diskograafia raames tundub see kui teise osa jätk – esimese moodustas Palati „Näljalinn“ EP ja „Kirjad aguli seintel“, teise lehe pööras „Brodmani 14“, mille loomuliku edasiarendusena „Errorist“ mõjub.
Sellest teisest osast või poolest on mõlemad spetsiifiliselt tumedamad ja kaasaegsemate, elektroonilisemate ja bassiste mõjudega. Üks purjetab valdavalt (mõjutusi ja tahke on teisigi) grime’i, teine trap’i tähe all. „Errorist“ on kahtlemata tume, aga nii nagu hallil, on ka tumedal hulk erinevaid varjundeid. Nüansse aitab luua tõik, et kaasatud on hulk erinevaid produtsente (muuhulgas Paul Oja, Chalice, Käärkäsi, Härra Kuu, Shromik ja Sim Kares), kes toovad kõik oma taustadega ühes ka oma iseärasusi. Tulemusena kulgeb tee (heas mõttes) päris käänulist rada pidi: meloodilisest „H+’ist“ Chalice’ile omaselt ufoliku „Megatrolli meheni“ ja aukoha nopib Paul Oja intensiivsele trapitaustale meisterdatud „Piraadipargas“, mis on siinkõneleja jaoks kindlasti üks 2015. aasta bängereid EHHis.
Sünge on ka temaatika. Ühiskonnakriitika on Okymi tekstides figureerinud Palati aegadest saati, võttes luubi alla ahnust, silmakirjalikkust, korruptsiooni, mõttelagedust, võltsvagadust ja paljut muud – kui on midagi, mida Homo sapiens usaldusväärselt oskab, siis on see kritiseeritavate tegude toimesaatmine. Tõsi on ka see, et ühiskonnakriitika üleküllus on räpis kiire tulema ja horisont võib tihti üksluiseks muutuda – siin tuleb abiks see, et tegu on vahest EHHis kõige rohkem süvitsi inimese psühholoogilisi nüansse ja pahupooli lahkava räppariga, kes parimal hetkil demonstreerib seda, kuidas hea ja halb on praktikas vastanditeks lahutamatud ja reaalsus on rohkem nagu käharpea kook. Tsitaat „nagu kuulilennuteetunneliluuk, olen mitmeti loetav“ võtab asja hästi kokku.
Plaadi ainus miinus on see, et seesamune kriitiline pool mõjub vahepeal kuidagi liiga mürgiselt või salvavalt, misläbi see võib kuulaja jaoks rusuvalt mõjuma hakata. Näiteks lugu „Freudi lapsed“ on muidu meeldiv, eriti see introjärgne kiirendus, aga refrään lihtsalt kuidagi ei hakka toimima, mõjub pigem tõrjuvalt kui heitlusesse kaasahaaravalt. Võib muidugi olla, et see kõik vajas väljendamist, kuna ilmselt teab iga räppar, et paber on aeg-ajalt psühholoogi eest. Kuna plaadi viimase kolme loo ajal läheb see toon jälle teatud mõttes helgemaks. Mitte kergemaks, aga sõnad on kontsentreeritud sisekaemusele ja vaenulikkust ei õhku.
Lõpupala „Segadus“ üks rida kirjeldab Okymi loomingut hästi: „Räägin valust ja võlust, ma muidu ei saa“. Ainus asi on see, et siin on puudu see, mis „Kirjad aguli seintel“ headuses nii tähtsat rolli mängis: maailm kogu oma probleemide ja vigadega on endiselt kirev koht ja tolles plaadis olid taustast kumavale süngusele kontrastiks entusiastlikumad noodid. Ehk teisisõnu, valul on kunstis oma koht, aga võlu võiks jälle rohkem olla.