Gita sügistalvises kollektsioonis “Don’t call me baby” peitub sügavat müstilist ilu, mille juured viivad moelooja kodukohta Saaremaale. See on magnetiline, uhke ja julge nagu üks loomupärane saare naine. Kohtusin Gitaga sügiseses Telliskivi loomelinnakus, et rääkida lähemalt kollektsioonist, saamata üle ega ümber ka sellest, kuidas disaineri sünnikoht siin rolli mängib.
Gita, millised tunded sind moenädala eel valdavad?
Ärevus on sees, sest ma ei tea mida oodata. Ühtlasi, kuna ma olen sellega nii pikalt tegelenud, on naljakas, et 10 minutiga saab ühel päeval see tehtud ja kogu suur töö näidatud.
“Naljakas, et 10 minutiga saab ühel päeval see tehtud ja kogu suur töö näidatud.”
Kui palju energiat kollektsiooni loomine võtnud on?
Ma olen sellega tegelenud juba pool aastat ja sinna sisse on läinud kogu mu energia. Minuga on ka väga suur tiim ja imestan, et inimesed on valmis nii palju aitama. Anton on mind tohutult aidanud, mul on kolm ömblejat, abimehed ning isegi mu vanaema ja ema aitasid käsitööga kaasa. Lisaks veel Paul Oja, kes teeb mulle täiesti vabatahtlikult muusikat.
“Don’t call me baby” keskmes on rüiuvaipadest inspireeritud mantlid ja choker’id, mille kandmiseks ei piisa pelgalt iseloomust, vaid vaja on ka õiget suhtumist. Värvilahendustest põimuvad maskuliinne põhjatuul ning maalähedane ent naiselikult pastelne värvigamma. Kui Aphrodite oleks sündinud Madison Avenue loo “Don’t call me baby” saatel merevahust tänapäeva, kannaks ta just neid slip dress’e.
Miks sind inspireeris just Madison Avenue lugu “Don’t call me baby?”
Ma ausalt öeldes isegi ei tea, kuidas ma selle loo peale sattusin, aga ilmselt kuskil Youtube’i pimedates nurkades kolades. See attitude ja loo sönum läheb kogu kollektsiooniga nii hästi kokku ja kohe, kui seda kuulsin, olin kindel, et this is it. Mul polnud kahtlustki.
Ma ei tea, kuidas teistel disaineritel on, aga kollektsiooni nimi tuleb mul tavaliselt viimasena. Kui möni disainer võtab möne söna ja hakkab kollektsiooni selle ümber ehitama, siis mul on vastupidi.
Kui palju seda saare naist sinus siis ka on?
No ütleme nii, et purgid saan ise lahti keeratud ja this is not a joke, päriselt ka saan.
Sinu sõpruskonda kuuluvad Tuuli Rand, Kristel Aaslaid ja Teele Viira ehk n-ö saare naiste tuntud näod. Kuidas see sind mõjutanud on?
Ma arvan, et päris palju. Kogu nende aktiivsus ja tegemine tekitab tunde, et kuidas ma saaksin seal körval siis mitte midagi teha?!
“Tuleme ära pealinna ja paneme täie rauaga edasi.”
Pöhjus, miks Saaremaalt üldse nii palju talente tuleb, on see, et Saaremaal lihtsalt pole midagi teha ja inimesed otsivad endale väljundit. Siis tuleme ära pealinna ja paneme täie rauaga edasi. Küll aga olen tähele pannud, et päris paljud, kes on kooli löpetanud ja natukene aega Tallinnas elanud, lähevad tagasi ikka Saaremaale. Ma ise tahan ka ühel hetkel tagasi minna.
Sa ei ole kunagi osalenud ERKI moeshow’l ega muudel väiksematel moeüritustel, aga nüüd lendasid otse Tallinn Fashion Week’ile. Kuidas nii?
Ma tegelikult proovisin oma eelmise kollektsiooniga ERKI’le pääseda, aga mind ei vöetud vastu ning ka koolide moeetendused ja asjad jäid mul käimata. Mind ei tömmanud see asi ja seetõttu läksingi tegelikult algselt filminduse eriala peale. Ma olin kooli ajal nii deep, et ma tegelikult ei kujutagi ette, kuidas ma oleksin üldse laval end riietega väljendanud.
Ma olen ise ka möelnud, et Tallinn Fashion Week on riskantne ja oleksin vöinud ju kollektsiooni väikesele seltskonnale ja iseendale teha, aga kui on vöimalus, siis miks mitte.
Paljud moenädalatel esitletavad kollektsioonid on pigem kunstiteosed kui igapäevaselt kantavad rõivad. Kas sina lood pigem näitamiseks või müümiseks?
Kui neid ostetakse, siis neid ka kantakse ja nähakse rohkem ning see viib edasi. Seega, ma püüdsin luua midagi, mis oleks mugav, aga samal ajal julge. Mu eesmärk oli ikkagi lavale tuua kantavad asjad, mitte ainult korra näitamiseks, et siis löikan seljast ära ja that’s it.
Küll aga tuleks eelköige teha seda, mis sulle meeldib, mitte seda, mis teistele meeldib. Kui ma looks riideid selle järgi, mis teistele meeldib, oleks see ebaaus. Vöiksin ju teha lihtsalt öhtukleite ja nende eest raha saada, aga see ei oleks iseendaks jäämine.
Hüppan tulevikku veel enne, kui olen kollektsiooni tervikut üldse näinud. Kuidas sa täna tunned, kas järgmine kollektsioon sarnaneb praegusega või tahad veel oma käekirja muuta?
Arenen ma nii või naa, aga seda, mis ma praegu teen, on vöimalik erinevas vötmes kasutada. Siin on veel mänguruumi ja mötted on juba edasi liikunud.
Gita tegemisi sponsoreerivad: Tondi Lasketiir, Valley ja Sushi Plaza.
Pildistas: Felix Laasme