Hanf Kungi pundist soolokarjääri välja kasvatanud räppar AZMA muigama, aga samas ka mõtlema panevad riimid ei tohiks jätta külmaks kedagi ning nüüd, kui valmis uus muusikavideo singlile “Hea Päev”, oli aeg ka räpparilt endalt uurida, milline suhe tal räpiga on ja mida ta soovib oma loominguga edasi anda. Kohtusime temaga videovõtete ajal Hiltoni hotelliga kõrvuti paiknevas Olympic Casinos ja veendusime, et midagi “üle jala” AZMA ei tee.
Alustame algusest ja räägi, kuidas sa üldse räpi juurde jõudsid?
Esimest korda kuulsin räppi umbes 2000-2001. aastal Kanal 2 saates “Muusika Sinule” – Linkin Park, Limp Bizkit – nad olid vähe wack’id, aga siiski räppisid -, Eminem, Dr. Dre, Snoop Dogg. Need olid esimesed räpparid, keda ma kuulsin ja kes mulle reaalselt meeldisid, aga ise ma tol ajal veel ei räppinud.
Tõsisemalt riimide kirjutamisega alustasin 18. september 2008. Tahtsin räppariks saada ja räppi teha. Sain aru, et kui ma seda teha tahan, siis pean hakkama sellega aktiivselt tegelema, mida ma varem ei olnud teinud, vaid see oli lihtsalt mäng. Mõtlesin, et kui mulle meeldib, mis ma teen, siis teen edasi ja kui ei meeldi, siis ma ei pea seda mitte kunagi enam tegema. Järgmine päev koolis kirjutasingi juba tunni ajal riime ja nüüd olen juba siin.
Mis sind räpi juures võlub?
Räpp räägib minu keelt. Mind võlub see, et räpp on massimeedia vahenditest kõige ausam väljendusviis. Loomulikult see oleneb ka räpiliigist, sest enamus on võlts.
Kas AZMA tähendab ka midagi sügavamat?
See tähendab, et ma olen haige vend. Ühiskonnanormide suhtes olen ma haige vend ega kuulu siia. Ma väljendan end viisil, mis ei ole akadeemikute või minust vanema generatsiooni jaoks aktsepteeritav. Nemad vaatavad, et ma olen imelik ja pole normaalne, ütlevad “Mine sebi endale päris töö ja ära arva, et sa muusikaga läbi lööd.”.
Sinu pärisnime teadasaamisega läks mul päris tükk aega. Kas varjad seda tahtlikult?
Otseselt mitte, aga mul on suva. Kui tahate teada, siis te peate ise ka vaeva nägema. AZMA on AZMA ja ma hindan väga oma privaatsust. Kui teile meeldib AZMA ja see, mida AZMA teeb, siis Matis ei puutu asjasse.
Massimeedia võib kirjutada, mida iganes tahavad, mul on jumala ükskõik. Esiteks mul pole midagi varjata ja nemad võivad kokku kirjutada mida tahavad. Ma olen juba piisavalt palju põdenud selle kõige pärast ja mind see enam ei kõiguta. Ajan oma asja edasi. Ma arvan, et see ainult annaks mulle tuld juurde, et tõmmata kõigilt toolid alt ära.
Kas sinu jaoks on oluline, et lavaesine oleks kiljuvaid fänne täis?
Minu jaoks on väga oluline, et lava ees oleks väga palju kirglikke fänne ja kui inimesi on vähe, siis muidugi on kurvem. Alati oleks ju tore, kui on hästi palju publikut, aga isegi kui ei ole, ei tohi lasta end sellest heidutada, vaid anda neile inimestele seal siiski hea elamus. Tunda end ikkagi hästi, sest osad inimesed on ikkagi minu pärast kohale tulnud. Olen räppinud festivalidel tuhandetele inimestele, aga alles hiljuti esinesin pooltäis saalile. Samas kõik, kes seal olid, olid väga rõõmsad, et ma olin sinna tulnud ja mina olin rõõmus, sest nad elasid mulle kaasa ning sellevõrra oli kogu kontakt veelgi ehedam ja intiimsem. Paljud vennad käivadki alla, sest võtavad end liiga superstaaridena.
Mida sa arvad praegusest Eesti räpi skenest?
Tugevam kui kunagi varem, aga tegelikult tundub olevat ka kerge dekadentsus. Kõik räpivad ainult nussist ja narkost, muud midagi ei olegi ja isegi need, kes peaksid olema veits arukamad vennad, teevad seda. Arusaadav, vaja on müüa, aga eks näis, kuhu see kõik välja viib.
“Eesti räppari põhiprobleem on see, et ta ei suuda end vabaks lasta ja olen täiesti nõus, nii ongi.”
Eestist meeldib mulle näiteks 12EEK Monkey projekt, Maxtracti hääl ja ka Põhjamaade Hirm on alati hea olnud, aga ma ei ole tegelikult kunagi Eesti räppareid nii fännanud, et nad mulle tõeliselt meeldiksid. Kunagi üks vend ütles hästi, et Eesti räppari põhiprobleem on see, et ta ei suuda end vabaks lasta ja olen täiesti nõus, nii ongi. Üritad nii kõvasti olla kõva mees, et see ei ole tegelikult kõva, vaid võlts.
Mulle meeldivad ikkagi Ameerika räpparid rohkem. West Coasti, Chicago, New Yorgi ja Philadelphia kandi underground ehk n-ö knowledge hiphop, kus räägitakse ühiskonnakriitikast ja sotsiaalsetest probleemidest. Looming on seal kuidagi julgem ja avatum ning räpparid räägivad rohkem minu keelt, kuigi on minust viis tuhat miili eemal.
Kuhu tahaksid räpparina jõuda?
Ikka järjest kaugemale. Tahaksin, et veel rohkem inimesi kuulaksid ja ostaksid mu muusikat ning tuleksid peole ja saaksid inspiratsiooni sellest, et ükskõik kes sa oled ja kust sa tuled, sa võid teha seda, mida sa soovid. Lihtsalt leia endas julgus minna oma teed ka siis, kui teised ütlevad, et ära lollita ja mine sebi päris töö.
Oleme praegu sinu uue video võtetel. Räägi sellest ka pisut.
Loo nimi on “Hea päev” ja see on üks mu positiivsemaid lugusid. Point ei ole selles, et nüüd on kõik ülihea, vaid tegelikult räägib lugu sellest, et meil kõigil juhtub elus igasugust asju ja läbi valupisarate on mul ikkagi hea päev. Kõik taandub ellusuhtumisele. Öeldakse, et sa ei saa kontrollida seda, mis sinuga juhtub, aga saad kontrollida seda, kuidas sa sellesse suhtud. Sellest enam-vähem räägibki.
Videovõtted toimusid TV3 stuudios, kasiinos ja ööklubis. Kas sa teed kõiki asju nii suurelt?
Muidugi teen asju suurelt, muidu pole mõtet hakata üldse tegemagi. Eesmärk oli meelega natukene asja üle võlli keerata. Parodeerime natukene ja teeme nalja, aga samas oleme tõsised ka.
Minu arust on naljakas, kuidas eestlased üritavad olla hullult “pussy, money, weed”, aga see on selline hästi õhuke piir, kus see kõik hakkab sind ühel hetkel ennast koormama. Kui oskad vaadata, siis neid näiteid on meil Eesti skenes ka olemas, kus selle kõigega on üle piiri mindud.
Ega see räpi värk ei ole mingi mee lakkumine, vaid täiskohaga töö, mis vahel on veel raskem kui tavaline üheksast viieni töö. Seda elu valesti elades võid sama hästi endale kuuli pähe ka lasta, sest saatan on nii ilus. Kõik sosistavad sulle õhtul kuskil klubis kõrva, et “Jou, teeme juppe, suitsetame savu, joome, paneme hullu…” ja lõpuks pole aega enam muusikaga ega millegi muuga tegeleda. Ajurakud on kadunud, raha on läinud, sõpru pole ja need, kes on, on ka ärevushäiretega kuskil psühhiaatrihaiglas. Mu eesmärk on panna inimesi mõtlema selle peale natukene.
Tšeki ka värskelt ilmunud AZMA muusikavideot ja striimi tema albumit “Mind Ei Koti” siit.
Fotod: Hooligan Hamlet