Kendrick Lamar kirjutab oma nime hip-hopi ajalukku aina suuremate ja suuremate tähtedega. Tal on imeline oskus teha asju ajatult. Ajatu all pean silmas seda, et kui sa kuulad tänapäeva muusikat, siis umbes 4/5 selle eluiga on suure tõenäosusega väga lühike. Suured hitid, haip, huumor, aina idiootsemad ja idiootsemad lahendused kestavad ainult selles samas ajahetkes. Kendrick teeb asju selliselt, et sa kuulad neid 10 aasta pärast ja need ei ole moest väljas.
Sama loogika iseloomustas ka suurt Grammy auhinnagala esinemist, kus Kendrick tugevalt poliitiliselt laetud etteastega kogu maailma pahviks lõi. Väga julged ideed, väga julged sõnumid ja kirsiks tordil ideaalne teostus. Sellesmõttes, et see grand final, kus tantsijaid Kendricku flow taktis relvaga maha lastatakse on täiesti ebareaalne ju? Tasub kõrvataha panna. Ainus asi, mis natuke segaseid tundeid tekitas, oli U2 pressimine sellesse act‘i, aga kes olen mina suuri kunstnike kritiseerima. Chappelle andis asjale nii palju vürtsi juurde, et U2 läks meelest suht kiirelt.
Kendrick Lamar kandideeris kokku seitsmele auhinnale, millest võitis ära tervelt viis kategooriat. Näiteks räpialbumi kategoorias jättis mees (“DAMN”) seljataha Jay-Z, Migose, Tyler The Creatori ja Rapsody. K Dot’i vööle lisandus veel parim rap song (“Humble”), rap performace (“Humble”), rap/sung perfomance (“Loyalty”) ja video (“Humble”). Jah, Grammydel on olemas räpilaulu kategooria, kus on räppi, aga mitte nii palju, et seda räpparitega võrrelda. Kõva, raisk!
Ja teistes uudistes – Kendrick Lamar tuleb Helsingisse!